• Grete Sutrop

Tere minu uus kes-teab-milline eluaasta! Ja head aega möödunud kummaline aasta!

Nonii! Kuna minu kirjutamisiha ei anna järele, siis pean mina järele andma ja ikkagi kirjutama. Ja niimoodi ma siis siin oma sünnipäeval mõtlesin, et teen endale järgmiseks aastaks sünnipäevakingituse juba ette ära ja hakkan jälle kirjutama - küll siis on järgmisel aastal hea lugeda, mis see aasta tõi! Ja kunagi hiljem, kui ma olen vana ja istun oma Vormsi mereäärses metsamajakeses ja vaatan, kuidas mu valged hobused taamal tipi ümber muru närivad. Siis võiks ka lugeda, et misasja see noor Grete ajas. (Nägite kui osavalt ma siia ühe manifestatsiooni ära peitsin, eksole. Tahaks näha, et ma ei istu seal Vormsil oma hobustega mõne aasta(kümne) pärast)


Foto: Britt Paju


Kuna ma olin eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses nii laisk ega võtnud isegi aastat kokku (ja no see oli üks vinge aasta ju), siis ma natuke tunnen, et peaks seda tegema. Et oleks aus. Aga ma tahaks tegelt juba selle aastaga edasi minna, nii et pikalt ei lähe.


Ühesõnaga. Eelmine aasta oli üks kaootiline ja üllatusitäis ja igast asju ümberlükkav ja taipamisi esilekutsuv aasta. Oli ju? Kuna eelmise aasta sünnipäeva eel olime me terve perega siruli ja haiged, mida pole ammu juhtunud(!), (siis ei olnud veel meil siin tajutavat pandeemiat või noh, keegi Eestis veel eriti sellele ei mõelnud, aga samas ma ei välistaks, et me juba siis omale siin perega antikehakesi tootsime) ja sellest haigusest taastumine oli jube vaevaline(!!) ja võhma eriti polnud(!!!), siis ma tundsin, et ma ei jaksa sünnipäeva pidada. Et tahaks lihtsalt kodus olla. Ja siis ma sain oma tahtmise ja maailm pandi lukku. Nii et ma väga vabandan oma isekuse pärast.


No ja siis läkski nii, et kuna ma olin ka mõni aeg tagasi just enda peas heietanud, et kui tore oli lastega kodus olla, kui nad olid väikesed - noh, keskendudes nendele toredatele ja tasakaalus hetkedele - ja kuidas siis sain ma ise kogu päeva juhtida, sest keegi ei PIDANUD kuhugi minema, aga me VÕISIME minna igale poole ja teha täispikki kodupäevi kui tahtsime ja sõita soovi korral metsa ära kasvõi nädalaks ja lihtsalt, noh, kulgeda, siis nüüd saimegi jälle niimoodi elada. Sest saal tuli ka kinni panna ja lapsed jäid koju õppima. Kooliasju ikka tuli teha, aga neid sai ka ilusasti reguleerida. Ja täitsa tore oli vahelduseks natuke õpetaja olla ja näha, mida ja mismoodi lapsed õpivad. Ja õpetajatega tuttavamaks saada. Mul on eelmisest kevadest palju päikselisi mälestusi. Mis võib olla tingitud ka sellest, et mu mälu on enesekaitseks kõik ebameeldivused kustutanud nagu ta ikka emadega teeb.


Aga mulle tundub, et eelmine kevad (ja noh, ka see kevad, muidugi nüüd) lülitaski lihtsalt täiel võimsusel sisse mu vana hea ja teadatuntud ja sissetöötatud kolme lapsega kodus olemise programmi. Nii et selles mõttes ilmselt ei olnud minu jaoks selles kevadises olukorras midagi uut. Pigem oli see nostalgialaks. Ma muidugi mainin siinkohal ka ära, et selles programmis on päikese, lillede ja liblikate ja muidu idüllilise bullerby-elu sees ka parasjagu herilasi ja tormimüristusi ja põuda ja uputusi. Sest ikkagi neli naist. Niimõnigi emotsioon on siin pidevalt üleval. Kellelgi on alati midagi. Siis ma ikka mõtlen, et küll on hea, et on loodus ja igasuguseid toetavaid praktikaid ja tehnikaid ja inimesi, kes aitavad selles kõiges tasakaalu leida. Kes tuletavad meelde, et kõige keskel olen mina ja kui mina lappan, siis ilmselt lappab ka kõik muu. No pressure, muidugi. Aga noh, kõik ikkagi algab minust. Ja Sinu maailmas Sinust ja noh, saad aru küll. Vastutus minu enda ja minu keskkonna eest on ikkagi minul - leida tasakaal või leida abi, et leida tasakaal. Seda taipan ja tuletan endale meelde vist iga päev.


Mulle tundub, et see kõik, mis toimub, aitab meil fookust sättida. Et me vaataks lähemalt, kas me saaks kuidagi midagi rohkem iseenda (keha, meele, hinge) jaoks teha ja kes meie ümber on ja kas ümbritsevad inimesed ja keskkond toetab või pigem tõmbab alla. Selline suurpuhastuseaeg. Täitsa nagu päriselt kappide koristamise mõttes, aga ka sisemiste kappide koristamise mõttes. Nii füüsiliste kui emotsionaalsete ja vaimsete.


Muidugi on olnud keeruline, kuna saalike on kogu aeg pidanud kinni-lahti-kinni olema ja lahedate pärisürituste ja -tundide planeerimine on olnud nagu... ta on. Ja noh, saab küll ekraani taga ka joogatada, aga võib olla pisut mõnusam on päriselt koos olla. Pisut. Aga ma täiega tunnustan kõiki, kes jaksavad - nii neid, kes mõtlevad lahendusi välja ja pakuvad ekraani abil igast lahedaid asju kui neid, kes võtavad vaevaks või jaksavad osaleda ja toetada iseend ja neid, kes pakuvad. Ja üldse tänan kõiki, kel on jaksu olla teistele toeks. Kui meil on jaksu, oleme toeks ja kui meie jaks raugeb, on ehk teised meile toeks. See võiks nii toimida. Lainetades, rütmidena, tasakaalustavalt. Nagu looduses kombeks.


Roosta rand. Pööripäev - kevad on just alanud. 20.03.2021



Möödunud eluaasta suurimad toetajad on olnud loodus ja värske õhk, jooga ja liikumine (juhhuu, mailiikujad ja sel aastal märtsiliikujad!), minu armas pere, mu kallid lähedased ja sõbrad ja inimesed mu ümber ja saal. Kindlasti saal ja saaliinimesed. Ja Eestimaa oma ägedate kohtadega ja booking.com, kelle abil oleme saanud igasugustes huvitavates kohtades erinevatel viisidel puhata. Ja ma tänan ikkagi ekraane ja raamatuid ka, kes on suutnud inspikat ja peegeldusi käima lükata!


Okei. Ikka läks pikaks. No igatahes - on huvitav, on väljakutsuv, on loovust- ja ikkagi ka eneseületustnõudev aeg olnud ja tundub, et on edasi ka. Ma siis ka püüan edasi võtta sellest nii palju head ja toetavat ja inspireerivat kui vähegi jaksan. Sest mis see teine variant oleks?


Üks täitsa tore majutus Vormsil. Sarapuu puhkemaja.


©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com

This site was designed with the
.com
website builder. Create your website today.
Start Now