• Grete Sutrop

Suvine infoväsimus, taimne olemine ja mõnus ajamahavõtt

Aah! See suvi! Eksole! Mida ilmad! Mul on tunne nagu see suvi oleks juba mitu kuud kestnud - nii mõnus! On kanuutatud, on maal puhatud, on aias toimetatud, ratastega-rulluiskudega sõidetud, päevitatud, ujutud, jäätist ja arbuusi ja mureleid söödud, aiapidusid ja sõpradega olemisi nauditud.. Ja praegu on alles juuni! Mul pole midagi öelda (ja ometi olen ma siin)!



See kevad kujunes väljakutseterohkeks ja ma räägin praegu üldsegi nendest, mida ma vabatahtlikult algatasin ehk et kaks 40-päevast joogateekonda ja üks maikuuliikujategrupp ja siis nüüd juba neljandat nädalat on mul käimas täiesti spontaanselt iseendas alguse saanud ja iseendaga koos läbiviidav täistaimne periood. Järjekordne. Liha ei ole ma küll aastaid tarbinud, aga kala, munad ja piimatooted on siin muutuvas suhtes ikka aeg-ajalt menüüs käinud. Ja kuna viimasel ajal järjest tihedamini ja järjest intensiivsemalt, siis keha ja hing ja meel ütlesid ühel hetkel, et aitab küll. Ja siis niimoodi ma ühel esmaspäeval tundsin, et nüüd algab täistaimne periood. Mingit tähtaega ei olegi. Selline suviselt kulgev minek ja ma otseselt ei keela endal midagi süüa, aga see vist ongi see kaval meelepetmisenipp - kui meelel on valik, siis ta ei tunne end ahistatuna ja valib vabatahtlikult samamoodi nagu süda. Ehk et nüüd kolme nädalaga on õnnestunud jälle oma taimsed lemmikud üles leida ja mõned uued ka sekka (näiteks üks uus pirnijäätis ja LaMuu vahvlikas!). Ja noh, ütleme nii, et taimsete magustoitude valik on niimoodi avardunud, et mingist kaalu kontrolli all hoidmisest ei ole mõtet unistadagi. Mis iseenesest võiks ju olla taimse toiduga kaasnev nähtus.


Üldse, jube kummaline - ma ei tea, kas asi on vanuses või milles, aga ma võin siin praegu midaiganes teha - kaal sellest ei muutu (või pigem siis ei vähene). Mitte et ma oleks kaal-obsessiivne. Lihtsalt on mul on olnud üks kaalunumber, mis on läbi aastate olnud see number, milles end mõnusalt ja tervelt ja hästi tunnen, aga see on nüüd mingi neli kilo suuremaks kasvanud. Ma ei teagi, võib olla on see siis mu uus number! Või siis on ikkagi süüdi need taimsed maiustused ikkagi kaa. Aga noh, kuna ma tunnen end hästi ja elustiil on ka täitsa tervisttoetav, siis ma ei saagi midagi muud teha kui seda aktsepteerida! Nii et okei!



Maikuine ühisliikumine ehk väljakutse koguda kambakesi kokku 10000 liigutud kilomeetrit läks supervõimsalt! Me kogusime kokku üle 10500 kilomeetri ja see grupivaib oli lihtsalt niinii inspireeriv ja motiveeriv ja tiivustav! Ma tõesti liikusin maikuus rohkem kui üheski teises kuus, noh, teadlikult. Nii suur rõõm oli koos kilomeetreid koguda ja kirja panna. Muide, kogu pere oli kaasatud ja lapsed mõtlesid ka palju rohkem teadlikumale liikumisele. Juba see oli üks ülimalt kihvt kaasnev boonus! Lapsed liiguvad küll iga päev õues hästi palju - aiaomamise ja külaselamise rõõmud - aga just sellist ühist ja perekondlikku liikumist õppisime kõik eriliselt armastama. Ja noh, numbreid ja arvutamist ja matemaatilist keha on ju ka hea koos treenida. Kuna peale seda maikuist väljakutset olen ma umbes poole vähem liikunud ja seda pigem niimoodi tunde järgi, siis on mul tegelikult natuke kahju, et see harjumus niimoodi igapäevasena siin vaeslapse rolli jäänud on. Aga olles nüüd kuukene tunnetanud, otsustasin, et ma tahan selle aktiivse liikumise ja just õuesolemise ja kõndimise ja rattaga sõitmise taaskord rohkem fookusesse võtta. Mitte küll niimoodi avalikus grupis, aga pereringis ja isiklikus plaanis.


Selle tarbeks otsustasin soetada omale aktiivsusmonitori, mis oleks mulle inspiratsiooniks ja näitaks mulle mu samme ja kilomeetreid. Varsti ehk jõuab kohale. Põhjuseks see ka, et ma ei taha telefoni kogu aeg kaasas tassida. Muidu mõõtsin Endomondoga ja telefoni enda lugejaga, aga fakt on see, et aias ja niimoodi niisama liikudes ei ole mul alati telefoni ja üldse, tahaks, et ma saaks mingi parema ülevaate, kui palju ma päevas liigun ja nii. Sest see on põnev ka.



Siit saangi sujuvalt minna üle järgmisesse teemasse - telefon ja sotsiaalmeedia ja üldse arvutid ja internet. Üheks põhjuseks, miks ma telefoni kaasas tassida ei taha, on see, et siis ma ju ikka vaatan korra teavitused ka üle ja selle, mis instas parajasti toimub ja oo, mis üritus siin ja seal. Ja siis ma unustan end sinna ära. Nagu me kõik ilmselt teame ka, et see juhtuda võib. Ja see on mind mitu kuud häirinud, kogu see aja- ja energiakulu. Loomulikult ei saa ma eitada telefoni ja kättesaadavuse kõiki positiivseid külgi - näiteks juubeldan ma alati suviti siis, kui saan kuskil maanteel (kõrvalistujana) sõites mõne tööalase postituse või asja kiirelt ja efektiivselt korda ajada. Muretult! Või kui mul tuleb mõni hea idee ja on vaja kontrollida, kas mingit olulist komponenti on saada, palju maksab, millal miski asi on ja mida Pinterest ütleb. Või kui arutleme lastega mingil maailmavaatelisel või muidu põneval teemal ja guugel aitab mingist keerulisest kohast üle. Ja no Google Maps ja Spotify..


Aga. Siiski, need on kõik näited nutiseadme sihipärasest kasutamisest. Et ma lähengi sinna kindla eesmärgiga ja mu telefon on mu abivahend. Mind on hakanud häirima just see mittesihipärane telefoni sisse ärakadumine. Sest ma tegelt ju ei taha seda. Ja see on eriti häiriv praegu suvel ja sellise vabama graafikuga, sest ma tunnen, kuidas nii palju minu head aega, minu raamatulugemiseaega, minu lihtsalt olemise aega läheb kaduma kuskil telefonis. Ja muidugi on tore olla kursis, mida toredat sõbrad ja tuttavad teevad ja kus käivad ja kui palju ilusaid kohti kodunaal on. Aga fakt on see, et ülejäänud 75% ajast ma lihtsalt pigem kaotan aega ja energiat kui kogun inspikat ja positiivseid emotsoone. Või noh, kogun ju ka, aga seda infot on lõpuks nii palju, et ma niikuinii ei jaksa kõike vastu võtta. Ja mulle hakkab tunduma, et inimesi on nii palju ja toredust on nii palju ja kõik teevad nii palju asju ja ma ei jaksa. Lugeda ja vaadata. Ja protsessida.


Ja sellest tulenevalt ma ka ise tunnen järjest rohkem, kuidas ma ei jaksa jagada ja siin niimoodi internetis olemas olla. Kuidas ma tahan hoopis lihtsalt olla igalt poolt lahtiühendatud kuidagi. Ja ikka on hetki, mida tahaks jagada muidugi ka. Aga järjest rohkem on neid, mida tahaks lihtsalt niisama kogeda. Ma kuidagi olen iseenda peale pahane, kui ma jälle end telefonist leian. Sest seal ei ole ju minu elu ja hetked. Minu elu ja hetked on praegu siin. Ja praegu ma tahan neid!



Kokkuvõttes ongi nii, et me oleme tsüklilised ja lainetavad olendid - vähemalt mina küll tunnen nii. See tähendab, et praegu on selline tunne ja periood ja tsükkel. Võib olla on see ainult selline suvine ja sügisel tuleb jälle tunne, et tahaks igast asju luua ja jagada. Võib olla ongi see kogu viimase aastaga kuhjunud infoväsimus nüüd kulmineerunud eemaldumisvajadusega. Ja ma siis kuulan iseend ja puhkan! Mõnusat puhkust, vägevat ja ägedat suve ja teeme neid asju, mida keha ütleb ja süda tahab!


Naised põllul.

©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com