• Grete Sutrop

Suur kahekesi-reede

Täiega laupäevatunne on ju! Lapsed sõitsid üle pika aja vanavanemate juurde, kus nad teevad igast pühadeasju. Kuna ma ise mune ei söö ja tegelt ega nemadki eriti, siis ma tunnen, et see on päris tore lahendus! Ja niikuinii muru kasvatasime siin koos ja hommikul peitsime ja otsisime õues śokolaadimune (mida mina ei söönud, sest suhkruvaba aprill ju! Ma olen nii uhke enda üle!), nii et me ikka tegime koos ka pühadeasju.


Meie murupeademeri. Sest kui ikka teha, siis teha korralikult. Ja palju. Ja mitmekujulisi.


Ja meie siin lihtsalt võtsime päeva kahekesi endale. Vahelduseks. Käisime näiteks ratastega Viimsi vahel sõitmas. Mitte et seda koos lastega teha ei saaks (eriti eelmise nädalavahetuse näitel, mil nad lihtsalt valisid mitte kaasa tulla ja jäid naabrilastega aeda mängima. See oli küll vist esimene kord, mil nad niimoodi otsustasid. Kas see hakkabki nüüd nii olema? Ma ei teagi mis tunne mul on!). Aga vahepeal on kuidagi hea lihtsalt lapsevanema-mode väljalülitada.


Rattaga sõitma minnes sain aru, et on kevad, sest kogesin klassikalist kevadesündroomi "külmpalav", ehk et kevadel lihtsalt ei ole võimalik end sobivalt riidesse panna. Mütsiga palav - ilma mütsita külm. Kinnastega palav - ilma kinnasteta külm. Teate küll. Päike, meri, kevad. Aga siiski oli sõit väga nauditav ja ma tundsin täna seda uimastavat lõhna, mis tekib, kui päike ja meri kokku saavad! See on suve lõhn! Selline meresoojenemise lõhn! Ahh, ma olen merelaps.



Ja siis me tellisime sushit ja vaatasime filme. Näiteks vaatasime filmi "White Tiger" (2021), mille tegevuspaigaks oli India ja mis oli selline huvitav pilguheit hoopis teistmoodi kultuuritausta. Selline ühe noormehe kasvamislugu ja natuke teistmoodi edukaks saamise lugu. Kurbnaljakas. Soovitan. Ja siis teisena vaatasime Sophia Loreniga filmi "The Life Ahead/La Vita Davanti a Se" (2020), mis räägib südamliku loo orvuksjäänud isepäise poisi ja vananeva daami omavahelisest sidemest. Ilus film. Üldse on värskendavalt mõnus vaadata filme, mis ei ole inglise keeles. Mulle hullult meeldivad kõik keeled ja noh, inimesed ka ja see, kuidas me kõik oleme ühesugused, aga samas miimika, intonatsioon, väljendusviisid on nii põnevalt erinevad.


Aga suhkrut ma täna ei söönud - asendasin suhkru inkamarjadega (mis tegelt on kuivatatud füüsalid, aga no mingid megavitamiinipommid ja no nii head!), liikusin 18km rattaga ja kirjutan just praegu, nii et aprilliväljakutsed check-check-check! Vist lähen nüüd vaatan abikaasa kaisus ühe filmi veel kuniks Netflix annab!


Ja lisan selle postituse soundtracki ka. London Grammar - Bitter Sweet Sympony (Live)

0 comments