Helen Tulp 02.jpg

GRETE ELUSTIILIPÄEVIK

Ema-naine-inimene, looduse-tervise-loovuse-elurõõmuarmastaja ehk greeeete 

Tere tulemast! See on Grete Sutropi tegemiste ja mõtiskluste kodu. Siin saavad kokku kõik minu teemad: minu Kolm Kleidikest, minu Tervise Juures, minu loodus, minu eneseareng ja rõõm ja minu jooga- ja inspikasaal Elujõusaal ja üldse kõik, mida oma teel avastan ja armastan!

 
 
 
 

Thanks for submitting!

 
  • Grete Sutrop

Oma lained, oma tempo, oma rõõmud, oma kaos ja oma tee

Novot see karantiin on siin ikka üks õpetlik-kummaline-dogmasidlõhestav aeg. Ükspäev üks tunne ja järgmisel teine. Ja no ausalt, jube keeruline on mingeid plaane teha, sest ma olen küll siin sellisel täiesti oma lainel üldiselt elanud juba mõnda aega, olles teinudki sellise otsuse, et ma nii soovingi elada, aga no kui enne oli natukenegi võimalik tunnetada, mis homme saab, siis praegu on ikka kaos kuubis. Üldse mitte mingis hinnangulises mõttes. Lihtsalt. Ongi kaos. Selline üleüldine. Nii sees kui väljas. Ja ma ei kurda, selles mõttes, et päris huvitav on ja see etteaimamatu kulgemine, noh, viib iga päev ju jumal-teab-kuhu.



Nädalavahetuse Keibumomendid


Võib olla selgituseks, et mina olen ka ikka siin kodune ega käi mööda põnevusi kuskil enesest väljapool eriti (no väljaarvatud matkad ja väike nädalalõpp Keibul, aga seal oli ka ikkagi seesmiste seikluste osakaal suur). Pigem viitan sellistele seesmistele seiklustele. Igal hommikul on mingi isemoodi tundmus või suund, mis kutsub. Ja nii ma siis neid siin iga päev järgin, et miks selline tunne ja suund ja kuhu see mind viima peaks. Aga kuna see on natukene keskendumist ja energiat ja mõtisklemist nõudev viis kulgemiseks, siis ma lihtsalt ei jaksa eriti sellest väljapoole mõelda ega tegutseda. Sellest ka minu väiksem aktiivsus igasugusel energia väljajagamise rindel. Ma lihtsalt ei tea praegu, mida ja miks üldse jagada. Instagram ja stoorid ja pildid on kuidagi selline hea hoob, mis veel kannab.


Ja seda mida ja miks ja millisest kohast iseendas jagamise pundart ma siin praegu püüangi ka igapäevaselt lahti harutada. Ma olen hetkel jõudnud selleni, et ma tahan jagada hetki oma päevadest ja tegemistest, mis mind ennast tõstavad ja rõõmustavad ja mis on tegelikult lihtsad ja lihtsate vahenditega tehtavad. Sest ma ise kogun samamoodi inspikat teiste lugudest ja tegemistest. Ja ma tunnen ja tagasiside põhjal ka järeldan, et see jagamine on natuke nagu vajalik. Et selliseid hetki ja jagamisi oleks maailmas rohkem kui hirmu ja rahulolematust peegeldavaid jagamisi. Aga mind kummitav dilemma on selles, et kas need siis pigem ikka mõjuvad kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt ja tõstvalt ja innustavalt või pigem hoopis kuidagi vastupidi. Ja kui mõlemat, siis kumbamoodi rohkem. Ja kui mittetõstvalt, siis miks ja kas see on hoopis vajalik, see mittetõstetud tunne, et liigutada kogejat ise end tõstma? Ja seda ma siin siis seedin ja tunnetan. Sest praegu on sotsiaalmeedia äärest ääreni jagamisi täis ja sellist inffi on tohututes kogustes. Kas on seda siis veel juurde vaja? Samas, kui mina tunnen õnne, rõõmu, tänulikkust ja elevust ja õhinat, siis ma tahaksin seda maailmaga jagada, et seda oleks veel rohkem. Et loodust ja looduse nautimist ja peretoimetusi ja väikeste hetkede ja rõõmude ja koosolemiste märkamisi oleks veel rohkem. Igal pool. Kõikidel.


Mitmekülgsuse võlud


Ja siis ma siin olen niimoodi. Mõtlen ja tunnetan, mida ja kas ma üldse tahaks nüüd siin edaspidi ka väljapoole jagada, mismoodi iseennast ja oma energiat toimetuste ja tegemiste vahel jagada - millele üldse jagada ja millele võib olla enam mitte. Kas alustada järjekordsele uuele kutsele järgnemisega, mis Keibul kell kolm öösel end ilmutas ega läinud enne ära, kui selle kirja olin pannud. Või äkki see on jälle üks õhin, mis varsti raugeb. Kesse teab? Äkki ongi okei minna õhinaga kaasa ja teha nii palju kui õhinaga tuleb ja siis lihtsalt lõpetada, kui õhin otsa saab? Sest kes ütleb, et nii ei tohi? Lihtsalt selline tunne on, et nii palju on proovida ja kogeda ja tunda, et kuidas selleks kõigeks aega ja energiat ja iseennast jätkub? Ja kuidas mitte üle mõelda? Lihtsalt teha iga päev seda, mis tuleb ja võtta omaks, et võib olla see jätab skisofreenilise mulje, aga vähemalt see tuleb otse minust, minu moel ja on 100% minu suund ja nii? Keegi vist ei teagi. Ja võib olla veel polegi aeg teada. Ja ma tunnen, et praegu on üleüldiselt nii segane ja kaootiline aeg, et isegi see on okei, et ma niimoodi mõtlen! Eks ma siis jätkan. Ja vaatame siis, mis järgmisena sündima hakkab. Ja millal. Ja kus.



Kuhugiminek


©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com