• Grete Sutrop

Noarootsi- ja rootsitunne ja kella kuue klubi.

Kirjutasin pühapäeval Noarootsist iseendale:


"Istun siin bullerby-majas keset pühapäevahommikut enne kui teised on tõusnud ja mõtlen, et ma igatsen kirjutamist ja mõtisklemist kirjutamise kaudu. Ma loen praegu lõpuks Robin Sharma “Kella viie klubi”, mis on mul juba, ma ei tea, aasta(?) riiulis oma järge oodanud, sest ma mäletan, kui mõnusad olid need hommikud iseendaga. Õnneks on pühapäev ja kõik magavad sada aastat, nii et ma võisin lubada kella viie asemel kella seitsmest tõusmist. Hea algus, ma mõtlen.



Igatahes, enesetunde ja raamatu idee koosmõjus tahan oma hommikud endale tagasi võtta. Need, mil kõik veel magavad ja mina enam ei maga - mina juba tean, milline päev on ja kas päike paistab või ei. Et kuidagi uuele päevale häälestuda ja oma mõtteid kuulda ja üksi olla ja joogatada ja päevikusse mõni mõte kirjutada ja jalutama minna! Sest hommikuti on nii mõnus jalutada. Täna hommikul oli siin päike ja päike ei lubanud mul tuppa jääda. Nüüd ongi mul kella üheksaks joogatatud, mõtiskletud, jalutatud ja peaaegu et esimene postitus kirjutatud! That´s the point! Nii palju häid ja paremaid asju saab hommikul loodud! Ja siis, kui teised lõpuks tõusevad, olen ma end täis laadinud ja valmis kõikide teiste vajadusi täitma. Me räägime ikkagi ju distantsõppe- ja kodukontoriajastust siin. Mil need vajadused on kõik koduseinte vahel. Hommikust õhtuni. Nii et ideaalne aeg uuesti selle hommikute tagasivõtmisega alustada!



Et kell viis ei tunduks õudne, otsustasin esialgu avada enda kella kuue klubi. Mille ainus liige olen mina. Noh, meie kodus, vähemalt. Kuna ma olen vara ärkamist ka enne sellise igapäevase harjumusena praktiseerinud, siis ma tean väga hästi kui mõnus see on. Selline hea toetav jõud, see kehamälu. Lihtsalt pimedas talves varahommikul pimedas tõusmine kuidagi ei kutsunud ja nüüd, kevadise pööripäeva tuules tundub see jälle hea mõte. ehk on see selline igakevadine värk nüüd! See tunne, see hommiku kutse!


Aga siin Noarootsis on nii mõnus! Ma mäletan, et vist eelmisel kevadel hakkasin järsku tundma mingit seletamatut tõmmet Rootsi ja rootsi keele poole. Ma hakkasin suure hooga isegi Duolingos veits rootsi keelt õppima, aga noh, kodusõppe koordineerimise ja kõige selle kõrvalt jäid need õpingud üsna lühikeseks. Igatahes ootamatu rootsiarmastus jäi minuga ja viis meid täitsa alateadlikult talvel Vormsile ja nüüd tõi siia ka. Lääne-Eesti on kuidagi minu kant ka. Ja mul ei ole siin lapsepõlvemälestusi ega sugulasi – olen täitsa isehakanud läänearmastaja. Aga see avastus, et ma olen ikkagi võimaluste piires Rootsi poole triivinud, see oli nii lahe! Siin rootsipunaste majakeste ja rootsikeelsete külade vahel on ju täitsa ehe rootsitunne!


Ja kui Noarootsi ja punaste majade vaib tõmbab, siis soovitan kogu südame ja hingega Villa Hansonis majutuda. Nii armas ja tore ja hinge ja südamega viimistletud peremajakene!"





Ja nüüdseks olen iga hommikuga järjest varem tõusma hakanud! Eile tõusin kell 7 ja täna tõusin juba 6.30! Ma mõtlen, et see kell 6 teeniks mind päris hästi (sest tegelt olin ma kell 6 üleval, lihtsalt voodist ei tahtnud veel tõusta) ja kella viie peale polegi hetkel vaja suunda võtta. Vähemalt seni kuni kõik on kodus, tunnid algavad kell 9 ja keegi ei pea siin kell 7 hommikul tõusma. Peale Martini. Aga tema õnneks saab end ise hommikuti valmis pandud.




0 comments