Helen Tulp 02.jpg

GRETE ELUSTIILIPÄEVIK

Ema-naine-inimene, looduse-tervise-loovuse-elurõõmuarmastaja ehk greeeete 

Tere tulemast! See on Grete Sutropi tegemiste ja mõtiskluste kodu. Siin saavad kokku kõik minu teemad: minu Kolm Kleidikest, minu Tervise Juures, minu loodus, minu eneseareng ja rõõm ja minu jooga- ja inspikasaal Elujõusaal ja üldse kõik, mida oma teel avastan ja armastan!

 
 
 
 

Thanks for submitting!

 
  • Grete Sutrop

Mida külvad, seda lõikad ja tõmbad seda, mida kiirgad ja saad mida annad ja kõik see

Ma olen siin üldiselt teadatuntud optimist (väljaarvatud siis, kui ma olen vahetevahel melanhooliahoos, aga siis keegi ei tea seda, sest siis ma ei räägi kellegagi! Hah! Martin ja lapsed ilmselt võiksid lugusid rääkida. Ja need hood on ka osa minust ja tänu neile melanhoolsetele oma urus laadimistele on mul ka kohevarsti jälle optimismi- ja energia- ja inspikahood. Ma olen aru saanud, et ma olen niimoodi ehitatud ja ma ei viitsi enam seda mitteaktsepteerida. Sest need optimismi- ja energia- ja inspikahood on täiega seda vahepealset urusolemist väärt! Pluss, see urusolemine on ka täitsa mõnus ju ikkagi. Aeg-ajalt.), seega ei ole ma oma olemuselt muutunud ka siin kriisi-karantiini-maailma-ümber-kukkumise-ajal. Ja ma ikka usun, et praegu kehtib kohe eriti see printsiip, et mida ise kiirgad, seda külge tõmbad. Ja et selliseid meeldivaid ja mõnusaid ja armastusttäis ja toetavaid asju-inimesi-olukordi-kogemisi külge tõmmata, on vaja tegeleda sellega, et ma ise jääks meeldivaks ja mõnusaks ja armastusttäis ja toetavaks. Ehk et nojah, ikka algabki kõik algusest. Ja iseendast. Ja siis see töötab vastupidi ka.


Foto: Helen Tulp


Ja sellega haakuvad kõik need muud printsiibid nagu ümbritse end inimestega, kellega mõte haakub ja kes on sinu inimesed ja tee rohkem neid asju, mis rõõmustavad ja meele helge ja selgena hoiavad ja hinnangute pildumise asemel püüa mõista ja nii. Seda kõike selleks, et saaks rohkem rõõmu ja armastust tunda (isegi, kui Sa suudad seda oma praeguse üldkeerulise olukorra väljakutsetes hästi natukene ) ja siis see kandub ka ümbritsevale edasi. Ehk et ongi hirm ja on armastus ja on valik, kuidas ma asjadele vaatan. Ja see, nagu kõik harjumused siin ilmas, on praktiseerimise küsimus. Mida rohkem harjutada ja tähele panna, kuidas saaks igas olukorras pigem vaadelda kõike selle paremast küljest (mis ei tähenda, et ma varjukülgi ei vaatle, aga ma lihtsalt ei keskendu neile nii suures osas, et need üle võtaks), seda rohkem hakkan ma neid paremaid külgi nägema. Ehk siis justkui ligi tõmbama. Sest aju on ka juba niimoodi ehitatud, et ta otsib kinnitust sellele, mida talle söödetakse. Ja ma usun, et me saame luua maailma juurde kas üht või teist. Hirmu või armastust.


Täiesti nõus olen, et hirmust ei ole niisama lihtne lahti saada - eriti kui seda on nii palju ja igal pool meie ümber ja see on eskaleerunud eriti intensiivseks, sest kogu see olukord on põhjustanud hästi palju segadust ja teadmatust ja lükanud meid kõiki ebakindlusetsooni. Aga nii palju kui võimalik, saab ikkagi asjadele armastuse vaatenurgast läheneda. Kasvõi üks kord päevas ühele asjale. Ja juba ongi natuke rohkem valgust maailmas ja eneses. Ja see juba tõmbab natuke rohkem valgust ligi (või noh, häälestab aju seda juurde otsima, kui soovite siin aju kasutada, haa) ja nii edasi. Levib umbes nagu viirus, kui tohib sellisel ajal niimoodi üldse öelda enam ja seda sõna kergemeelselt sinna-tänna loopida (täiega asendab seda "pommi" lennujaamas tänapäeval!)! Seda võib võtta ka nagu challenge´it või, emakeeli, väljakutset, mis võiks tekitada väikest hasarti isegi, Näiteks võib eriti pead-kaela-südantmurdvates oludes endalt küsida: kuidas ma SELLES olukorras praegu head suudan näha? Milline oleks selles olukorras armastuse valimine?



Ellujäämine tagurpidi maailmas


Ma toon mõne üksiku näite ka, kuidas ma ise püüan ilusaid asju näha:


Teisiti arvavad inimesed - kõigil on oma arvamus ja nägemus sellest, mis praegu toimub, aga ka üldse ju kogu aeg, lihtsalt tavaliselt ei keerle meie erinevad nägemused alati nii intensiivselt sama nähtuse ümber. Kõik on visatud uude olukorda ja kõigil on oma väljakutsed - seesmised ja välimised. Ja see on okei. Me ei pea nendega nõustuma, aga me saame nõustuda, et kõik on erinevad ja annavad endast parima, et seda kõike mõista. Ja nii huvitav on ju näha kui erinevalt saab mõista! Ja kui mitmekülgne inimestekamp on! Aga muidugi oleks lihtsam ja toredam, kui kõik arvaks täpselt samamoodi kui mina.


Kodusõpe - laps kasvatab enesejuhtimist ja iseseivust, mina näen, kuidas ta päriselt asju näeb ja omandab ja milliseid põnevaid arutluskäike suudab leida ja me saame päriselt koos targemaks ja lähedasemaks, sest me oleme selles väljakutses koos. Ja jah, see kõik võtab aega ja väsitab ja ei lase oma tööasju teha ja on kohati närvesööv ka.


Finantsmured - me saame paremini läbi mõelda ja kogeda, mida meil päriselt vaja on ja mida mitte, mida tarbida ja mida mitte. Me käime vähem poes ja me viskame vähem toitu ära, me kasutame ära asju, mis on seisma jäänud. Me koormame vähem keskkonda. Ja jah, me ei saa võibolla lubada endale enam kõike, mida varem.


Peresuhted - me saame palju rohkem koos olla, me märkame ja näeme väga lähedalt teineteise käivitajaid ja mureallikaid ja tujude põhjuseid ja ka rõõme ja tujutõstjaid ja harjume nendega, mis muudab paratamatuks ja teistpidi lihtsamaks nende aktsepteerimise. Me oleme kuidagi nagu päriselt ja sügavamalt koos. Nagu ellujäämisretkel. Ja jah, see on ka kohati kurnav ja konfliktne ja üle mõistuse, sest me näeme iseennast ja enda arengukohti teiste peegeldusena kohe eriti ilusti.


Maailm - ma usun, et maailm saab suures plaanis hakkama. Loodus saab hakkama - on alati saanud ja üks väike inimeseliik ei saa loodusjõudude vastu. Seda me oleme näinud küll ju. Ja kõik väljakutsed õpetavad midagi ja teevad tugevamaks ja näitavad, milleks me võimelised oleme. Numeroloogiline ennustus tegelt ütles kenasti, et selle aastakümne ja aasta märksõna on koosloomine ja koostegemine. Kogukondade ja oma inimeste tähtsus on praegu kohe eriti esiplaanil. Koos saame palju toredamini ja vägevamini asju korda saata. Nii ühiskonna tasandil kui kogukonnatasandil. Koostöös ja niimoodi üksteist aidates. Ja kõikide erinevused annavad kokku vägeva terviku. Aga jah, kaos ja segadus ja ebakindlus on ikka ja alati hirmutavad. Aga fakt on, et ühel hetkel torm vaibub.


Kuna praegu oleme me kõik kodudes, siis on minu meelest eriti oluline, et selles uues olukorras ja kerges kaoses oleks igas peres keegi, kes asju natuke helgemas valguses näeb ja seda eeskujuna teistele meelde tuletab ja võib olla natuke hellalt suunab seda märkama. Selleks ei pea otseselt midagi tegema. See ongi pigem selline olemine. Õhkkonna ja vaibi hoidmine. Mis ei tähenda, et ei tohiks olla kurb või vihane või hirmu tunda. Aga seda kõike on lihtsam taluda ja tunda, kui keskkond toetab ja on selge ja ilus ja hooliv ja hoidev ja tähelepanelik ja lihtsalt aktsepteerib. Ja noh, siin on oluline märkida, et see õhkkonna ja vaibi hoidja on see, kel seda õhkkonda ja mõistmist ennekõike iseendas kõigepealt luua ja siis hoida vaja on. Ja selleks tulevad kohe appi muidugi kõik need purukskorratud soovitused nagu meditatsioonid ja kohalolupraktikad ja endale aja võtmine ja loodusesolemine ja kõik need asjad. Aga noh, sellepärast nad ongi purukskorratud, et nad päriselt ka töötavad. Päriselt ka lihtsalt ongi vaja iseendaga olla, et aru saada, kus see kese on, et olla tasakaalus ja tänu sellele hoida õhkkonda ja sellist positiivsust ja sära üleval ka nende jaoks, kes ei ole parajasti selles kohas, et nad oskaksid või suudaksid seda teha. Ja siis juba, armastuse ja valguse ja mõistmisega nakatunutena, hakkaksid nad seda ise ka edasi kandma. Ja võib olla täiesti enesele märkamatult. Ja seda mitte ainult kodus, vaid üleüldse. Isegi karantiinis ja füüsilise kokkupuuteta. Sest kõik on energia ja kõik oleme omavahel seotud. Ja praegu saab kogu maailm viiruselt seda väikest meeldetuletust.


Ehk et nüüd ütlen ma sellised targad sõnad, mida te võite tsiteerida ja millega ma kindlasti ajalukku lähen: kui on rohkem valgust, siis on rohkem valgust. Palun. Ma tean. Võimas.


Ma näen täna siin eriti head võimalust oma peresuhetele ja lähisuhetele otsa vaadata ja tajuda selgemalt, kuidas keegi meist keerulistes olukordades käitub või millised on päriselt meid ümbritsevate inimeste väärtushinnangud ja haavad ja rõõmud ja väiksed kiiksud ja põnevad nurgad ja tegelt ikka seda, et me oleme ikka suht sarnased. Me kõik tahame suures plaanis samu asju - olla hoitud ja aktsepteeritud ja armastatud ja lahked ja ilusad ja head inimesed. Ja kujutage ette, me ei pea selle selgemalt nägemiseks üldse kuhugi ektreemsetele reisidele minema või koos remonti tegema! Selleks saame elada siin kriisiajal kõik pead-jalad koos ilma trennide ja külaskäimisteta (no ekraanid jäävad, aga ega me tegelt ei jaksa ju seal ka lõpmatuseni hängida)!


Kui Sa viitsid jagada, siis ma hea meelega kuulan ja loen, kuidas Sina igapäevaselt end toetad ja sellist valgust ja positiivsust ja rõõmu üleval hoiad. Ja kas ja kuidas Sa seda jagad ja juurde lood. Ja kui Sa seda veel juhtumisi ei tee või praegu on raske, siis ikkagi soovitan Sul hakata märkama, kas suudad igas olukorras või inimeses või mõttes või juhtumises midagi head näha. Lihtsalt enda sees. Ja ma kordan veel, see ei tähenda, et me hakkame ignoreerima kõiki ebamugavusi ja varjukülgi, aga me lihtsalt püüame aina rohkem keskenduda armastusele ja aktsepteerimisele, et kõik on nagu on ja meil on alati valik - hirm või armastus, isegi (ja eriti) siis, kui me selles olukorras mitte midagi muud teha ei saa.



©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com