©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com

Helen Tulp 02.jpg

GRETE ELUSTIILIPÄEVIK

Ema-naine-inimene, looduse-tervise-loovuse-elurõõmuarmastaja ehk greeeete 

Tere tulemast! See on Grete Sutropi tegemiste ja mõtiskluste kodu. Siin saavad kokku kõik minu teemad: minu Kolm Kleidikest, minu Tervise Juures, minu loodus, minu eneseareng ja rõõm ja minu jooga- ja inspikasaal Elujõusaal ja üldse kõik, mida oma teel avastan ja armastan!

 
 
 
 

Thanks for submitting!

 
  • Grete Sutrop

Märkimisväärne märts, sünnipäev ja legaalne kodusolemine

Noh, kuukene on mööda läinud ja ei saa öelda, et siin kõik samaks jäänud oleks. Polegi vist midagi samamoodi nagu veebruaris. Esiteks ma sain terveks (aga siis jäi kogu maailm haigeks)! Teiseks ma sain vanemaks (ja sain pidada pidu pereringis nagu ma tegelikult soovisin, sest veebruar võttis tuurid nii maha, et ma lihtsalt ei jaksanud sünnipäevapidamisele mõelda). Kolmandaks tuli kevad (päriselt ka tuli, mida oli täna hommikul rabas miinus kümnega raske uskuda)! Neljandaks saan ma sel kevadel olla täiesti omas elemendis, mis tähendab, et ma saan elada nii, et mul ei pea olema iseendale mingeid kolossaalseid ootuseid ja ma saan vaadata kulgemise pealt, mis saama hakkab. Ja ehkki mulle tegelikult meeldib ju igasuguseid asju luua ja korraldada ja kogeda ja algatada ja proovida, siis no ei olnud seda tunnet selle aasta alguses. Ise veel mõtlesin, et mis mul viga on, miks ma nii loomevaene olen. Nüüdseks olen aru saanud, et ega see nüüd mingi täiesti mööda tunne polnudki.


Grete saalis iseendaga uut eluaastat tähistamas


Kuigi ma üldiselt olen viimastel aastatel oma sisetunde või intuitsiooni või pärisolemusega (või kuidas iganes keegi seda nimetab) täitsa hea kontakti loonud - tänu joogale, mediteerimisele, mind ümbritsevatele ilusatele inimestele ja üldse elu ja olemise üle järele mõtlemisele, oli alguses seda inspika-loomejõu-toimetamiseiha puudust raske taluda. Täiega tekitas seesmist segadust, et miks ma ei kasuta ära uue saali potentsiaali, kevadet, uut aastat, iseenda eriti toredaid omadusi. Ja siis randus see veebruarine haigustelaine meie residentsi, nii et ma ei saanud isegi jõuga igasuguseid asju looma hakata. Kui ma märtsi alguses terveks sain, ei olnud mul ikka seda seesmist loomisetungi, vaid oli seesmine olemisetung. Ma siis muidugi mõtlesin, et ju ma olen lihtsalt mingil laiskuselainel (sest ma olin just ka Netflixi telekasse saanud) või mingis haiguse-läbipõlemisejärgses nullpunktis. Ja samas ma tundsin, et ma ei taha sellele vastu ka hakata (sest ma olen siin õppinud, et sisetunne ikkagi naljalt ei valeta). Seda näitas juba veebruarihaigus, mis siis saab, kui keha-meelt-hinge kuulamata asju edasi teha. Niisiis ma lihtsalt otsustasin olla selles nullpunktis ja toimetada täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik ja lubasin endal palju kodus olla, sest ma tõesti tundsin, et see on see, mida ma praegu tahan ja vajan. Ja siis tuli maailmaviirus. Ja nüüd ma saan aru, miks ma ei pidanudki looma, ehitama ja oma energiat igale poole panema, kuhu ma teda varem pannud olin. Sest üldse pole see aeg praegu. Mingid uued asjad on nüüd, mida mul on vaja luua, ilmselt (mitte üldse selles mõttes, et kõik vana tuleb maha lõhkuda, aga see loomisekoht on kuidagi teine või midagi). Ma praegu ei tea veel, mis need on. Jube tüütu. Sest see loomisetunne on vaikselt hakanud kasvama, aga kuna ma praegu ei tea, mida ma looma peaksin hakkama, siis ma ei oska teda toita. Aga noh, ma ju tean, et ma varsti tean, sest õiged asjad kipuvad siin ikkagi viimasel ajal õigel ajal tulema. Ja mina ei peagi kohe kõigest aru saama.


Keila juga sünnipäevaselt helkimas


Praegu, mil ma saan olla siin kodus, omadega, olla iseendas ja kuidagi sellises lähiringis, olla olemas oma pere ja laste jaoks, tunnen, et ma olen täpselt õiges kohas. Ma kuulen iseennast ja ma kuulen oma inimesi ja me oleme kuidagi eriti võimsalt siin mingile ultimate teineteisemõistmilelainele häälestunud. Ja see on ühtpidi arusaadav, sest meil ongi ju olnud siin viimastel nädalatel aega seda teha, aga teistpidi müstika, sest harilikult on selline intensiivne koosolemine pigem kõiki osapooli väsitanud, rohkesti konflikte kergitanud ja meid lihtsalt hulluks ajanud. Ma võtsin endale eile saalipäeva, et natuke videote salvestamises kätt proovida ja mõtlesin, et küll see on ilmselt hea, sest siis saan natukeseks kodust eemale. Ja ehkki see oli kahtlemata ülimõnus, ei olnud mul tegelt mingit tohutut vabanemisetunnet, et huuuuh, lõpuks saame kõik eraldi olla. See oli pigem mingi ennetav mõistusehääl, et ju mul ikka on vaja ju seda eraldiaega. Tegelt üldse niiväga ei olnud. Miks? Ma ei tea! Ja muidugi ei saa ma lubada, et nädala pärast ma ikkagi hulluks läinud pole, hahaa! Lihtsalt kummaline, et ma juba praegu ei ole, arvestades, et ma olen põhimõtteliselt kümme päeva ja 24/7 kinnipeetav-kokk-õpetaja-vahekohtunik-koristaja-meelelahutaja olnud. Mulle hoopis meeldib see millegipärast! Ma tunnen, et meil kõigil on selles koosolemises mingi tohutu ja piiritu vabadus olla päriselt need, kes me oleme ja olla kuidagi intensiivsemalt ja jõulisemalt aktsepteeritud. Ja ma üldse ei tea, kas see kõlab loogiliselt. Aga vist kõlab - sest me oleme nii palju koos ja meil pole lihtsalt muud varianti ja see võtab pinged maha, sest noh, pole varianti. Ja see kõik on nii vabastav, et ohh.


Kelia-Joa sünnipäevahängi kompilatsioon


Neljapäeval oli minu sünnipäev ja me käisime sel puhul Keila-Joal. Sest ma ei tea. Tavaliselt, kui mul on tunne, et võiks kuhugi minna, siis mingi koht hakkab kutsuma. Ja kui ei hakka, siis järelikult pole üldse vaja kaugele minna. Seekord tahtsin kuhugi vee äärde ja siis tuligi kohe Keila-Joa pähe, sest me pole seal vist sada aastat käinud. Ma tahtsin niikuinii sinnakanti allikale ka minna, seega see tundus igatpidi hea mõte. Muidugi oli see üsna inimrohke koht ja minu jaoks kuidagi liiga vähemetsik, aga me leidsime sealt siiski ka selliseid looduslikke nurgataguseid ja no juga ju iseenesest oli vägev! Nagu elu! Või naine! Või sünnipäev (kusjuures ma istusin täpselt kell 12.35, oma sündimise hetkel, kogemata selle ülemise pisikese joa ääres ja lihtsalt vaatasin, kuidas see teadlikult ja jõuliselt oma asja ajab, oma südame ja sisetunde järgi kulgeb ega muretse üldse)! Lapsed olid igatpidi sillas. Ja sillal. Peale seda läksime allikale - pesin selleks tarbeks kodus kaks viieliitrist kanistrit ilusti puhtaks ja panin esikusse valmis ja siis unustasin koju. Õnneks oli kõigil kaasas üks isiklik veepudel, seega ainult paljaste pihkudega me allikavett püüdma ei pidanud. Ma olin ise nii elevil, et ma saan esimest korda oma kleidikesed teadlikumalt allikale viia. Me oleme enne ka allikate juurde sattunud, aga siis oleme me olnud lihtsalt rõõmsad puhta loodusliku vee üle. Sel korral rääkisin neile allika pühadusest, tegime väikse tänurituaali, jätsime sinna kingitusi (värvilise juuksekummi, jõekarbi ja euro. Selle euroga oli nii, et ma olin kodus ja leidsin kotist euro ja tundsin, et vot selle euro ma pean lihtsalt kaasa võtma. Ja allikal sain aru, miks, Ja selliseid hetki on iga päev. Selliseid väikseid kinnitusi, et tegelt me oleme kogu aeg hoitud, kui me lubame) ja laulsime koos Sat Nami pärast. Selliste ühiste kogemiste peale lööb see ürgema minus täiega tantsu ja ma tunnen, et ma olen jälle siin füüsilises maailmas valideerinud mingi niidikese nende sees, mis neid loomuliku naiselikkuse väega ühendab.


Allikalised


Siis saabus kohe kevad, tuli päike ja kõik läks kuidagi veel ilusamaks ja õigemaks. Võib olla ka sellepärast, et ma olin selleks ajaks hakanud vältima päevauudiseid ja otsustasin igal õhtul Martinilt küsida, et mis toimub. Vahepeal jääb ikka AK ka ette. Aga nii igatunniselt ma enam seda infot peale ei tahtnud. Otsustasin sellest natuke puhata. Samamoodi ka proaktiivsusest ja kõikvõimalikest initsiatiividest, mis on kahtlemata vajalikud ja ülitoredad, aga samamoodi väsitavad, sest see üleüldine massiivne infohulk on üle mõistuse.


Kokkuvõtteks võin öelda, et ma tõesti nii väga soovisin viimasel ajal seda, et ma saaksin rohkem kodus olla (siin koristada ja asju sorteerida ja neid asju teha, mis on aastaid tegemata), rohkem perega olla, lastega tegeleda, looduses käia ja et mul oleks aega lihtsalt olla, lugeda ja ma ei peaks kuhugi minema. Raudselt sedasama soovis endale nii suur hulk inimkonnast, et universum korraldas selle ära. Noh, nii nagu parasjagu oskas.


Sünnipäevahommikune. 37.