• Grete Sutrop

Kus kasvab motivatsioon ja miks lühikese-süütenööri-päev ei tulnudki (vist)

Updated: Jun 29

Tunnen täna tõelist kevadevibratsiooni! Hoolimata sellest, et ma eile peale südaööd järjest endale Netflixist Never Have I Everi* järgmist ja järgmist osa lubades juba leppisin sellega, et ilmselt tuleb täna lühikese-süütenööri-päev. Aga ma tõusin ilusasti peale kuuetunnist ööd üles, tegin joogat ja sain Shefalilt inspikalaksu** ja valmistasin putru ja kuidagi päev läks ikkagi kenasti käima! Noh, võib olla üheks indikaatoriks, et õhtu läks pikale, võib lugeda seda, et ma kaotasin võilevad ära. Ma tegin meile randa võileivad kaasa ja läksin teise tuppa seljakotti tooma ja kaotasin karbi võileibadega oma koju ära, nii et mitte keegi meist ei ole seda veel üles leidnud. Ja ma peaaegu et hakkasin nutma. Sest see oli nii absurdne lugu ja kurk sai ka otsa. Nende kadunud võileibade pärast. Aga ma tegin siis uued! Ilma kurgita! Aganokusneedsaid!


Kuna tänasest rannast pilte pole, siis meenutame hoopis mullust suve! Foto: Helen Tulp


Kuna täna algas maikuine kevadenautijate ühisliikumine (ja sa võid vabalt liituda terve maikuu jooksul!), siis otsustasin, et sõidame lastega ratastega randa, et liikumiskuule avalöök anda. Ja rannas oli nii kevadine ja soe ja mõnus ja hea! Inimesed liikusid ringi ja naeratasid meie kampa vaadates (mulle küll tundus! ja vahet pole, kui see nii ei olnud!) ja olid üleüldiselt rõõmsad ja helged. Lapsed kargasid mööda randa ringi, sõitsid ratastega veepiiril (ja mõni heitis ratta seljas sinna ka spontaanselt külili, aga kuidagi suutsime sellele koos vaadata nii, et see on superkevadine juhtumine ja kes teeb, sel juhtub ja küll see on üks tore lugu, mida meenutada. Ma ise ka imestasin, et see toimis) ja heitsid riideid-jalanõusid seljast-jalast. Tõeline kevadidüll, milleks ei olnud tegelt mitte midagi muud vaja, kui selle märkamist. Nagu enamasti idüllide puhul - idüll vist ju ongi selliste märkamiste kogum.


Nii et kummaline, et praegu ka, mil kell on juba varsti viis, ei ole see hilisest magamaminekust tingitud väsimus mind kätte saanud. Aga ma muidugi ei ole lõpuni naiivne alati ka. See võib veel juhtuda. Ma mäletan seda ajast, mil ma aeg-ajalt alkoholi tarbisin - kui ikka õhtu läks pikemalt, siis võis samamoodi juhtuda, et hommik oli ilus ja õhtul andis füüsis alla. Igatahes panen selle kõik siia ruttu kirja ära. Siis on pandud. Ja on hea pärast kõikide peale vihastades ja riieldes lugeda, et tegelt oli ilus päev.


Võib olla mängib selle kauni päeva juures rolli ka see, et mul on viimasel ajal jälle selline tohutu ind igasuguseid asju lugeda ja kuulata ja vaadata. Vahepeal ei olnud. Vahepeal oli tunne, et mitte midagi ei taha lugeda ja kuulda ja vaadata. Selline iseendas marineerumise aeg oli. Tundub, et ma olen mingites asjades iseeneses selgusele jõudnud ja vajan nüüd kinnistamiseks igasuguseid uusi ja vanemaid ja põnevaid vaatenurki, millega oma leide kõrvutada. Kontrollida. Seadistada. Nagu ikka see mul käib. Lainetena. Inimnaisena. Ja ma olen hakanud seda järjest enam aktsepteerima. Sest kelle jaoks ma peaks mingis raamis olema, eks, kui ma tegelt olengi selline voolav-kulgev-tsükliline (ma kuulasin ju seda Shefalit ka, ma olen härga täis)!


Eile oli meie Emili Kooli lastevanemate kooli raames zoomi kaudu külas Grete Arro, hariduspsühholoog ja teadlane, kes rääkis meile õpimotivatsioonist ja sellest, kuidas see tekib ja millistes tingimustes ja nii. See oli üle mõistuse põnev ja kõnetav ja pani igast mõtteid ja plaane liikuma. Ma tahaks väga sel teemal eraldi postitust teha, aga ajalugu on näidaud, et minu kulgemine on üsna jõelaadne, seega see kallas võib ka mõne aja pärast juba minevik olla. Kui poeetiline. Tegelt tahtsin öelda, et varsti on uued asjad ja kogemised ja vaatamised ja siis on see vägev esimene vaimustus võibolla möödas, mille pealt mõnus kirjutada on. Samas on see selline groundbreaking teave, mida saan tõenäoliselt mingi tulevase infiga siduda. Kes teab, ühesõnaga. (märkusena lisan, et ma ikkagi lõpuks panin kõik siia kirja. Palun, sh tuleviku-mina, kes ma selle eest mitmeid kordi supertänulik olema saan)

Üheks oluliseks infokilluks eilselt õpimotivatsiooni-koosolekult oli minu jaoks see, et kui me soovime luua keskkonda, mis toetaks autonoomset mõtlemist ja otsustamist ja enese usaldamist ja seega sütitaks ka sisemist motivatsiooni, peame arvestama, et selle käigus tõuseb üles sada korda rohkem emotsioone kui näiteks kontrollitud keskkonnas, kus tehakse midagi mingite väljastpoolt seatud eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks. Ehk et ei ole nii, et loome sellise mõnusa autonoomsust ja iseotsustamist ja oma sisetunde kuulamist toetava keskkonna ja eeldame, et siis on Bullerby. Hoopis vastupidi - selle keskkonna toetavad funktsioonid ei pruugi üldse kohe näha olla ja neid võib olla ongi raske millegagi otseselt mõõta (sest kuidas sa mõõdad seda, et inimene on hilisemas elus motiveeritum, iseendaga paremini kontaktis ja isemõtlev). Versus kontrollitud keskkond, milles on mingi otsene tulemuste mõõtmise süsteem (näiteks hinded koolis, mingid preemiad jne), aga kus sisemine motivatsioon on tõenäoliselt madal, sest sa teed asju ja hangid teadmisi põhimõtteliselt kellegi teise tingimustel ja linnukese kirja saamiseks. Ja kui pingutamine ja õppimine on iseendale ja keskkonnas on emotsioonid lubatud, siis on kõik ju palju isiklikum ja emotsionaalsem. Ja selleks on vaja valmis olla ja juba ette arvestada, et paralleelselt on vaja emotsioonide juhtimist ja reguleerimist õppida ja õpetada. Nii huvitav.


Aga noh, kui ma siin juba kirjutan, siis panen kiirelt kirja ka motivatsiooni tekkimist toetava keskkonna põhilised tingimused, mille kopeerin oma eile sündinud konspektist):

- Seotus – tunnen, et teeme midagi koos, ühise eesmärgi nimel, olen grupi liige, mind tunnustatakse. Kui tunded on aktsepteeritud, kasvab kohe ka seotusetunne (vs kiusamine, tunne, et ma ei meeldi õpetajale või kollektiivile või vanemale)

- Autonoomia – saan ise otsustada ja valida. Vanemana ei saa lapsele 100% autonoomiat anda tulenevalt tema arengutasemest (nt on vaja tagada selline esmane ja vajalik hool ja turvaline keskkond), aga saame luua piiride ja struktuuri sees autonoomsuse piirkondi. Ei saa olla lõputu piiride vabadus nt nutiseadmete kasutamise puhul ja nt toitumine: saame luua kokkuleppeid ja järjekindlalt selgitada. Võtab aega, aga koostöös ja selgitades jõuame tulemuseni, mil laps hakkab ise end reguleerima, sest ta mõistab, miks see vajalik on (nutiseadmetenäite puhul aju väsib, aeg kaob, muud toredad asjad jäävad tegemata jms) (vs kontroll, teen asju ainult kellegi teise tingimustel)

- Struktuur – mingid piirid, reeglid, mis toetavad. (vs kaos)

- Põhjendatus – arusaamine, milleks mingi tegevus vajalik on, mis on eesmärk, kuidas see suuremas plaanis kasulik on (kas endale või nt ühiskonnas toimimiseks nt punase tule ajal ootamine – et keegi ei saaks surma)(kui laps ei saa aru miks, siis pole autonoomsus toetatud)

- Kompetentsus – et minus on vajalik pädevus olemas, et nt mingit eesmärki täita.


Ja emotsioonide osas panin kirja järgmised asjad:

Emotsioonide reguleerimise viisid:

- Käitumuslik – vägivald, karjumine

- Sotsiaalne – kurdan ja jagan teistega

- Kognitiivne – suudan iseendas sellega toime tulla – a la hingamistehnikad jms eneseregulatsiooni meetodid, mis on õpitavad


Kokkuvõttes saab oma kodus, klassis, koolis autonoomse motivatsiooni tekkimiseks soodsa keskkonna loomist toetada sellega, et mõtlen läbi ja märkan:

- kas ma pigem julgustan või kritiseerin

- kas struktuur ja reeglid toimivad ja toetavad või vajavad ühiselt ülevaatamist, kohandamist

- kas alati põhjendame, arutleme avatult ja selgitame - igaühe lahenduseni või kokkuleppeni jõudmise viis ja põhjendused on olulised ning aitavad üksteist mõista. Mõtestame koos. Kui laps ei saa aru, siis ei ole autonoomsus toetatud.

- kas emotsioonid on lubatud (ei tähenda, et igasugune emotsioonide väljendamise viis on lubatud, aga emotsioonid on lubatud ja aktsepteeritud, peegeldatud)

- kas eksimine on lubatud ja kas annan lapsele aega ise lahenduse või tulemuseni jõuda, olles vajadusel toetuseks olemas ja väljendades seda selgelt (või pakun ise lahenduse välja või survestan lähtudes iseenda kannatamatusest, mustritest)


Igal juhul on Grete Arro eriti äge ja kirglik ja sütitav haridusteadlane, keda on alati väga inspireeriv kuulata. Eile oli temaga ja Emili Kooli direktor Indrek Lillemägiga ka Inspira interaktiivne koolitund (vaata siit), kus räägiti hirmust ja häbist ja käegalöömisest ja kas saaks ka ilma nendeta õppida. Nii põnev! Kuna olen täiega lainel, siis lähen kohe peenravahele kuulama - maa ja mina saame koos haritud! Ja noh, kui ikka õues on 16 kraadi, siis ei saa seda mitte raisku lasta! Pluss, see värske õhk ilmselt segab jälgi ka selle mind tagaajava potentsiaalse lühikesest ööst tingitud kurnatuse teelteksitamiseks!



* Never Have I Everi puhul on tegemist ootamatult toreda sarjaga nagu eile selgus! Ma viimasel ajal ei suuda eriti endale sarju ja filme leida, mis oleks kuidagi inimlikud ja armsad ega oleks meelega ärevustaset tõstvad ja hirmu ja ebamugavust tekitavad või kuidagi ebaloomulikult edevad või kunstdraamast nõretavad. Aga eile vaatasin seda sarja järjest kaheksa episoodi ja üldse ei kahetse. Vahelduseks. Olgu öeldud, et ma pole juba ammmuu siin sarju vaadanud. Atypical on ka üks tore sari autistliku keskkoolinoorest poisi eluõppimisest, mida vahel vaatan edasi ja Grey Anatoomia ka, aga seda peab osakaupa ootama nagu vanasti. Igatahes räägib Never Have I Ever ühest 16-aastasest hinduneiust ja tema keskkoolitoimetustest. Ja see on kuidagi nii armas ja siiras ja täitsa toreda huumoriga ka. Nii et kaks osa veel ja olen jälle samas kohas. Võibolla peaks astuma vahepeal dokkidemaailma, kuigi selleks peab ka ju olema vastav fiil. Vahel tahaks lihtsalt head sarja. Vabalt võib mulle soovitada.


** Kõik mida Shefali räägib, tundub nagu puhas kuld. Ja seda juba aastaid. Selles lisatud videos räägib ta sellest, kuidas me võiksime iseendas jõuda selleni, et me ei anna oma jõudu ja väge ja otsustamisõigust ära väljapoole - et me ei laseks pidevalt oma tujudel ja enesetundel muutuda kellegi hinnangute ja tujude peale. Või noh, et me pigem võtaksime oma väe tagasi ja suudaksime iseendas luua sellise keskkonna ja jõu ja teadmise, et meist piisab ja me ei vaja valideerimist ja luba oma asja ajada ja iseendana elada kuskilt väljaspoolt. Ja et meie tujud ei pea sõltuma ilmast, valitsusest ega kellegi teise tujudest ja arvamustest. Igati väärt kuulamine. Jälle.

©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com