• Grete Sutrop

Kui see 2020 nii edasi läheb, siis jah, ma tantsin kaasa!

Noh, tegelt tantsiks igal juhul. Sest kui kõik oleks igav ja tüütu, siis tants vähemalt aitaks seda veits toredamaks muuta. Aga no vaadates nüüd selle aasta algust - ja kuukene on seda juba olnud, nii et saab küll järeldusi teha - siis selle aasta tants tundub olevat nagu selline veits ekstaatiline, kindlasti otse kehast-hingest-südamest, paljajalu, koos minu inimestega, looduses ja eriti laia naeratuse, rõõmujoovastuse ja veel ägedamate rütmide saatel. Ja samal ajal on hinges mõnu tasakaal.


Peraküla rand


Jaanuaris otsustasin olla täistaimne, lihtsalt, et koguda inspikat taimetoitude osas ja näidata endale, et mugavustoidud võivad ka vabalt taimsed olla ja selles mõttes ei ole vahet - või noh, vahe on siis selles, et selleks, et saaks mugavalt süüa, ei pea loomset tarbima. Ja see on läinud ilma igasuguste takistusteta. Ma olen ennegi täistaimne olnud ja ongi lihtsam poes käia - poolte lettide ees ei pea kahtlema ja valima ja endaga võitlema. Igatahes, ma seadsin endale meelega eesmärgiks olla täistaimne kõigepealt ainult jaanuaris. Aga praegu ma tunnen, et jätkan ka veebruaris. Ja ma arvan, et ma jätan endale õiguse olla 99% täistaimne ja vajadusel olukorda jooksvalt hinnata (a la külas või restos, kui vaja peaks minema. Aga ilmselt see vajadus kahaneb jooksvalt).




Jaanuari alguses käisin Tartus iseendaga visiooniritriidil, eks. See oli juba üks hea algus! Mina ja Tartu ja nunnu supilinnakorter ja ideede-plaanide ülestähendamine ja näiteks selle blogi loomine. Ja inspikakogumine internetist ja raamatutest. Ja lihtsalt selline aeg, mil keegi ei seganud ega tahtnud minust midagi. Vahetu enesegaelusolemine. Ja toredad spontaankohtumised andsid ka sellist mõnusat vürtsi juurde!


Jaanuari keskele jäi mingi kahtlane suunaotsimiseaeg, kus ma ei saanud päris täpselt aru, kas ja mis ja kuhu. Selline väärtustebaas on mul olemas, aga mingid imelikud segased vaibid olid. Mis õnneks möödusid. Äkki mingi ettevalmistav settimisaeg või midagi. Igatahes jõudsin siis järsku mingi tugeva teadmise ja tahteni ja siis läks kuidagi eriti võimsalt kõik edasi. Mulle on saanud aastate jooksul aina selgemaks, mis on minu jaoks oluline ja mis mind laeb ja see sügav teadmine ja tunnetus täiega kannab. Isegi kui vahepeal on mingi segadus. See baas saab järjest tugevamaks ja see pärispäris usaldus hoiab iga päev järjest kindlamalt reepeal. Ma usun, et see saab võimalikuks siis, kui pidevalt kõndida iseenda suunas - kogedes ja valides seda, mis toetab ja on minulik ja vahepeal peegeldudes olukordade ja inimeste pealt, kes ei ole.


Jaanuari lõppu, just kuuloomise ja roti-aasta alguspäeva jäi minu kõige esimene naisteritriit, mida ma ise vedasin ja millest ma olen juba mitu aastat unistanud. Tundus, et on õige aeg. Ja see oli selline mõnus pisikene üritus, et me mahuks kenasti Alliklepa armsakssaanud majja ära ja et oleks hubane ja hea. Ja see oli absoluutselt selline nagu ma ette kujutasin ja rohkemgi veel. See siirus ja naiselikkus ja olemine ja loodus ja jagamine ja kõik need vestlused ja visioonikollaaźi loomine ja see jooga ja saun ja koos kütmine ja taimetoidu valmistamine ja järvedes suplemine ja kõik-kõik-kõik oli lihtsalt nii õige. Täiesti kahtlustevabalt teeme veel. Selline natuke nagu raw elusoleng. Kus erinevused ainult annavad täiendust, uusi vaatenurki, aktsepteerimist ja iseenda veel paremat mõistmist. Nii vajalik.



Sellest nädalalõpust sain päriselt talvel ujumise maitse suhu ja no seda ei anna kirjeldada. Või noh, annab küll, tegelt. Pesuehtne elusolemisetunne. See tunne, mida ükski aine või meelemürk või asi ei anna. Tants võibolla natukene annab ka sarnast tunnet. Ma sain aru, et ma olen asendanud oma elus kokteilid ja asjad just selliste esmapilgul natuke ennastületavate tegemistega. Talisuplus, öised talvetelkimised, matkad (unistan täiega mitmepäevasest seljakotimatkast!), ööd ja tantsud ja kulgemised ja jooga ja tervislikud ja ühised väljakutsed. Ehk et selline pärisadrekas, noh. Mis jääb võimsa kogemusena kehamällu ega ole kahjulik! Vastupidi! Ja 02.02.2020 käisin Rohuneemes meres, sest ma mõtlesin, et kui ma sellisel märgilisel kuupäeval selle ära teen, siis on tehtud! Kui naisteritriidil käisime koos järves, siis täna käisin üksi. No perekond oli kaasas, aga vees käisin ju üksi. Kogu motiveerimine tuli mul endal ära teha ja noh, algajana keskendusin seekord pigem ärategemisele kui korralikult hetke nautimisele. Ja see ongi vist okei, sest ma olengi algaja! Siit saab ainult edasi minna! Peale suplust veetsime koos koduse kaminaesise kakao-lugemisõhtu banaanikeeksiga ja no mida veel elult tahta.Aa, ja vaatasime ETV2 pealt Tähetaalri filmi, mis oli ka päris tore - muinasjutt sellest, kuidas headusega ja siirusega jõuab alati kaugele. Ma olen rahul, et see meie päeva lõpetas (no tõele au andes lõpetab minu päeva see postitus siin).


Üks udune pilt videost, kuidas algaja talispuleja Grete püüab selle asja kiirelt ära teha.


Suplusjärgne varbasoojendus kodus





Sealt edasi tuli üks kummaline lastehaiglakogemus, kuna mu kõrges palavikus laps hakkas segast peksma ja ninast ämbriteviisi verd väljutama. See oli piisavalt õudne, et kiirabisse minna. Ja meie jaoks ootamatu, sest esiteks on ta elu jooksul olnud umbes kolm korda haige ja alati kõik oma palavikud kenasti ise läbipõdenud. Ma arvan, et see verevalamine sai meie närvidest võitu, sest muidu oleks ilmselt palaviku alla saanud ja olekski asi ants olnud. Sest tal lihtsalt on ninas sellised veresooned, mis kipuvad veritsema. Nagu ta isalgi. Igatahes saime haiglas poolteist päeva kvaliteetaega (ekraanivabalt, kusjuures! Ma nii rõõmustasin, et see ei olnud isegi mingi teema!) ja nüüd kargab seesama neiu siin ringi nagu homset poleks ja nagu eilset ka poleks olnud. Kerge köha ta siiski suutis endale paar päeva pärast seda üritust külge haakida, aga ta põeb seda jälle talle omaselt kuidagi möödaminnes.



Jaanuari lõpus tähistasime vaikselt oma kümnendat pulma-aastapäeva väikse restoraniga kahekesi ja järgmisel päeval perega (sest väikesed inimesed hakkasid protesteerima, miks nemad ei saa restoraaani). Mõtlesime, et ehk kevadepoole teeksime ühe kahekesi getaway ka, kui keegi enam haige pole (sh Martin). Aga see kümme aastat on läinud kuidagi kiirelt ja noh, mis seal salata, pigem ikka lapsevanemluse tähe all. Aga koos. Ja ma just mõtlesin siin, et see on ikkagi hindamatu, kui on olemas inimene, kellega vahel ei peagi rääkima. Kes lihtsalt kuidagi mõistab. Ja on olemas. Tema toetus on tuntav. Selline seljatagune, tagala, kindlus ja hoitud olemine, et ma saaksin luua ja olla naine. Aitäh, mu mees.


Noored 2004. aastal


Veebruari tulekuga mõtlesin siis veel, et tuleks võtta jällegi ette ka üks ühine teekond, et koos iseennast märgata ja üksteist toetada ja elurõõmu tunda ja endale aega võtta ja nii sündis FB-grupp Enesepoputamise-veebruar! Novembris tegime tänulikkusega samamoodi - iga päev märkisime, mille eest oleme tänulikud ja see grupp oli nii mõnus ja toetav ja kohe oligi selline tunne, et me oleme kõik selles koos. Ja enesepoputajatega tunnen juba teisel päeval sama asja. Nii inspireeriv, kuidas me kõik tegelikult suudame märgata, mida me vajame ja tegelikult ka leida see hetk, et end poputada! Sest kes siis veel! Ja maailm vajab ju ka meid ikkagi päriselt ja laetuna ja kohalolevana ja seda see enesepoputamine soodustab ka.


Draamatutega oli siin selline uustuulsus, kuna Mari läks tööle ja on veidi teisel lainel ja siis veits mõtlesin, kuidas edasi minna. Tegin mõned episoodid üksi ja nüüd on juba mitu külalist soolas, kellega maailmaasju arutada ja uusi vaatenurki koguda. Seega mul on jälle õnn ja rõõm südames ja homme juba salvestame esimese külalisega. Ja noh, vaatame lihtsalt jooksvalt. Ma olen saanud teilt nii head tagasisidet ka ja ma ise täiega naudin sellist häälega mõtisklemist, nii et ma ei kavatse praegu veel ühtki pilli ega mikrit kotti panna! Pigem mõlgutan endiselt ka videomõtteid erinevatel suundadel. See on ka üks asi, mis minuni pidevalt ringiga tagasi jõuab. Panen siia kirja jälle, et märk oleks maas.


Foto: Helen Tulp


Saalikesega on ka kuidagi mingi hea tunne praegu - kõrvalruum vaikselt valmib ja inimesed on saali vastu rohkem huvi tundma hakanud ja ma mõtlesin ükspäev, et issand, ma vist saingi hakkama nagu natukene. Et varsti ongi juba kolm aastat saali ja me oleme ikka veel siin! Ptüiptüiptüi! No misiganes ka ei juhtuks, siis see on juba ikka päris äge! Ja kui vahepeal oli korra tunne, et ei tea kas ja mis saab, siis nüüd selle kolimisega ja avarusega ja valgusega on selline kõik-on-võimalik fiil jälle ja vaikselt hargneb siit neid niidiotsakesi ka. Universum paneb aga agaralt õlga alla ja mina juubeldan!


Valmimisjärgus kõrvalruum (mõni vaip, kardin, riiul, ahi ja lastetelk on puudu)


Ja inimesed! Naised! Ma tunnen, et see aasta ongi inimesteaasta! Koostegemiseaasta! Ma olen jälle kuidagi sattunud täiesti uskumatult toetavatesse naistegruppidesse, mis on niimoodi õunte pealt tekkinud ja igaühel on oma niśś. Meil on ettevõtlike naiste grupp, kellega me ajame asja, et tekiks selline mõnus tugigrupp naistele, kes ajavad oma asja ja kellel pole suurt tiimi, aga tahaks arutleda ja rasketel hetkedel inspiratsiooni ja tagumikustnäpistamist. Ja siis tekkis meil oma metsanaistegrupp, kellega me ritriidil käisime ja kellega on nii sarnased suunad ja baas ja see on nii toetav! Ja siis on grupp, kellega me teeme 40-päevast harjutusteseeriat ja siis on minu naised, kes on kogu aeg olemas olnud ja siis on joogatundide naised ja oeh. Ma ei tea, kas see on see 2020 ja roti-aasta, aga juhhuuu, noh! Ma lihtsalt pean ütlema, et naiste toetust ei saa alahinnata! Tehke gruppe! Saage kokku! Jagage ja olge päriselt ja toorelt ausad ja üksteisele toeks. See on kõigekõigekõige aluseks.


Lõpetuseks mõtlesin jagada Malcolm Gladwelli mõtet, et inimene on loomult usaldav ja heatahtlik ja avatud südamega. Ja et tegelikult on see meile sada korda kasulikum, kui elamine hirmus, et keegi seda ära kasutab. Neid ärakasutajaid on tegelikult kordades vähem kui usaldusväärseid inimesi ja need võimalused ja see ägedus ja ilu, mida maailm pakub, kui me kõike usalduses ja avatud südame ja armastusega vastu võtame, on kordi võimsam kui paar lüüasaamist või usaldusepettu. Sest need ärakasutajad või usaldusepetjad on ärakasutajad ja usaldusepetjad kõikidega. Ka nendega, kes hirmuga end kaitsevad ja südant ja usaldust kinni hoiavad. Ühesõnaga. Mõistlikum on usaldada ja olla avatud ja elada poole ägedamalt ja elurõõmsamalt ja siiramalt kui hirmus ja kaitses päriselusolengust ilma jääda! Täiega päeva või kuu või isegi aasta või aastasaja mõte, mille siit nüüd kaasa võtan ja aastaga edasi lähen! Kuulasin teda How to Fail with Elizabeth Day podcastist siit. Üldse üks ilusa hingega mees. Täiega resoneerus. Soovitan (kuulata näiteks pesuruumikoristamise kõrvale)!


Ägedat koosolemise-tegemise-loomise-rõõmustamise aasta jätku! Ma juba eelmise aasta(kümne) lõpus tundsin, et see aasta saab olema elurõõmu tähe all. See oli kuidagi õhus, et meile on seda juurde vaja. Ja noh, koos ongi ju rõõmsam!



Toatse järv. Järgmisel hommikul käisime juba suplemas.


©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com