• Grete Sutrop

Kogukonnamentaliteet ja päevaplaanid

Wikipedia ütleb Säästva Eesti Instituudi sõnadega, et kogukond on enamasti territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused ja eluviis. Tavaliselt moodustavad kogukonna lähestikku elavad inimesed (naabruskond). Mind on alati kõnetanud vaatenurk, et perekond ja ka meie kamp on selline miniversioon kogukonnast - kõik klapib ju definitsiooni järgi ka. Ja ikkagi ju on igaühel mingi omamoodi roll või selline panus ja see ei pruugi olla üldse teadlik - keegi hoiab kõigi tuju üleval, keegi lohutab, keegi on korrapidaja, keegi algataja, keegi otsustelangetaja ja nii edasi. Ja samamoodi on kohe tunnetatav, kui keegi kogukonnas on tasakaalust väljas - kui mitte isiklikult, siis kogukonnana igatahes.



Vaat kus tore pilt meie naiskambast aastast.. mm.. 2015?


See vaatenurk on alati aidanud mul siin meie kambas fookust hoida. Ja kui see vahepeal on korraks ärrituse-viha-pettumuse varju jäänud, siis see ikkagi tuleb üsna kiirelt tagasi. Me oleme siin perena väike kogukond, tiim, kooslus, kes peab koos asjadest läbi tulema. Isegi kui mõni liige käitub aeg-ajalt nõmedalt (ja seda ikka juhtub kõikides kogukondades), siis kogukonnale on kasulikum seda liiget aktsepteerida ja toetada, mitte hukka mõista. Sest mida halvemini üks liige end tunneb, seda halvemini tunneb end kogukond.


Niimoodi ma olen siin seda üritanud läbi aastate ka oma lastele serveerida - me oleme tiim, meil tuleb üksteisega arvestada, me ei saa üksteisest üle sõita, me ei saa alati oma tahtmist kohe samal sekundil, teeme teisele seda, mida me tahame, et meile tehtaks ja nii edasi. Ja samas püüan märgata ja sõnastada hetki, mil see kogukonnatunne on oma parimas vormis - kui me saame nautida koosolemist ja seda, et meid on palju, näiteks lauamänge mängides, pühade ajal, mil saame hulgakesi lahedaid ühiseid tegevusi teha, kui on üksildane tunne ja kui on soov midagi kellegagi koos teha, on (peaaegu) alati keegi, kes on valmis tulema appi süüa tegema, metsa jalutama, mängima, joonistama - mida iganes tegema. Ja alati saab jaguneda sektsioonidesse - üks osa läheb jalutama ja teine osa näiteks loeb kodus. Suur pere/väike kogukond on eriti handy ka karantini ajal, ei pea vist mainima. Praegu oleme kaks ja pool nädalat siin omakeskis hänginud ja ütleme nii, et seltskonnapuudust ei ole veel tunda olnud!


Teine aspekt, mis minus sooja tunde tekitab on see, et see minikogukonnatunne jääb meile ka ehk aegade lõpuni alles, kui võibolla meie oleme vanavanemad ja õed saavad omavahel pereasjades aru pidada (näiteks meile suuri ja südamlikke kingitusi planeerides). Et neil on alati need inimesed, kes on juurtest alates nendega kasvanud. Isegi kui vahepeal on tülid majas või mingi kaugenemine, siis see ressurss on alati olemas. Kes vähegi soovib, saab seda kasutada. Pluss need eriti vägevad peod, mis hakkavad toimuma, kui kõik siin pered loovad ja nad peole kaasa võtavad!


Ma olen siin nüüd mõistnud, eriti karantiini ajal, mil oleme 24h koos, et selleks, et üks kogukond mõnusalt toimiks ja kõik end hästi tunneks, on ikkagi vaja kokkuleppeid ja mingit rütmi või päevakava, millest juhinduda, kasvõi seda hästi laialt tõlgendades ja rohkelt erandeid tehes. Aga mingid pidepunktid ikkagi toetavad. Ja mina ei ole eriline päevakavainimene. Mulle küll hullult meeldivad igasugused kavad ja plaanid, aga ma veits sakin nendest kinnipidamises. Sest ma olen selline vee-element, kes parema meelega voolaks ja kulgeks oma rütmis nagu parajasti tahan. Sest kui ikka inspikas misiganes alal peale tuleb, siis on vaja seda kohe kasutada, et see raisku ei läheks ju! Seega selline kolmelapseemaroll ja eriti veel siin iseloodava päevarutiini ja kodusõppe ja laste söötmise tähe all on mulle päris arendavaks väljakutseks!


Aga hoolimata sellest, et ma ise eriline range-päevakava-inimene ei ole, oleme siin ikkagi mingi täitsa okei plaani paika pannud. Ja see polegi nüüd maailma kõige raskem asi olnud, mis on mulle suureks üllatuseks. Ma usun, et seda kõike toetab siin asjaolu, et meie päevad ei erine siin karantiini ajal üksteisest eriti drastiliselt. Ehk et seda päevakava rakendamist oleme saanud igapäevaslt harjutada juba varsti kolm nädalat! Ja võib olla minu jaoks ongi närvekõditavam, kui ma saan mõnel päeval plaani uppi lüüa mõne spontaanse ettevõtmisega. Aga selleks, et see oleks selline elevusttekitav plaani uppilöömine, on vaja ikkagi seda plaani, mis on selle kõige aluseks ja mis ma tean, et ikkagi muidu on heaks baasiks ja kannab meie kulgemist.



Ja võin kinnitada, et vähemalt 2-3 tegevust läheb meil iga päev plaanist kasvõi natukene mööda. Täna näiteks juubeldasin, et me päriselt ka juhtusime lõunat sööma täpselt õigel ajal! Aga noh, nagu ma mainisin, siis minu jaoks on oluline, et mingigi plaan kirjas on, et ma oma loomepäevadel päris ära ei voolaks ja saaksin plaanist järele vaadata, et vahepeal peab lastele süüa andma ja ühel hetkel tuleb magama minna ja nii. No ja kuna siin on meid ju rohkem kui mitu, siis on igaühel veel lisaks minu omale mingi oma kulgemine, seega nii ehk naa ei saa meil siin mingi sõjaväekord olla. Või noh, saaks, aga ma ei taha, et oleks! Niigi ma vahepeal tunnen siin keset kodusõpet, et minus tõstab pead see kuskilt külge jäänud jäik sest-nii-peab vanakooli-õpetajamentaliteet, mis mulle üldse omane ei ole. Ma ei ole siin mingi haldjad ja liblikad ainult, et te teaks ega minust kes-teab-mida arvaks, sest lisaks minule on siin teisigi, kes viilivad parema meelega ebahuvitavatest ülesannetest (nagu kirjatähtede maalimine) kõrvale. Ja olgu öeldud, et mina näen, miks need ülesanded ja harjutamine vajalikud on. Ja vahel tulebki teha asju, mis on lühikeses plaanis tüütud, aga pikemas plaanis superkasulikud. Aga noh, see ei tähenda, et me ei püüaks neid ikkagi võimalikult palju vältida ja silmi kinni pigistada ja kooliasjadele pigem "loominguliselt" läheneda. Lihtsalt nüüd pean mina olema see kohusetundlik lapsevanem, kes peaks olema eeskuju milleski, mis mul endal ka hästi välja ei tule.


Ühesõnaga, on meilgi väljakutseid, aga ma püüan vaadelda neid pigem kui kasvukohti. Ja see kogukonnamentaliteet aitab kaasa. Me oleme selles koos ja me analüüsime siin koos, mis läks kenasti ja mida võiks lihvida. Ja kuna me siin nüüd väga harva üksteisest eraldi oleme, on tavapärasest lihtsam põhjuseid ja tagajärgi kokku viia - miks keegi reageerib mingit moodi ja mis toimib ja mis mitte. Kuhugi pole põgeneda - ei kooli ega trenni ega külla. Tulebki kohapeal asjad ära lahendada, sest kõik on aru saanud, et kui me asju ära ei lahenda, ei ole kellelgi siin minikogukonnas mugav. Tiimitöö. Ma väga loodan, et see saab siin karantiinitingimustes veel korralikumalt kinnistuda.


Jõudu kõigile kaasvapratele lastevanematele ja lastele! See on tiimitöö ka laiema kogukonna mõttes. Ma väga loodan, et te tunnetate seda kooli ja teiste lastevanemate poolt ka. Me vist ei saaks olla õnnelikumad oma õpetajate ja kooli ja sealse kogukonna üle. Enne juba olime, aga praegu kohe eriti. Ja juba kuidagi maailma kontekstis ma tunnen, et me oleme kuidagi rohkem koos. Üleüldse vanematena. Sest me kõik oleme täiesti uues olukorras ja peame endale erinevates olukordades otsa vaatama. Ja kõik tunded on okeid. Igatahes olen hea meelega olemas ja arutlen teiega kõikvõimalike ülestulevate väljakutsete ja teemade ja küsimuste üle - eriti meeldivad mulle sellised olemuslikud ja sügavamad teadlikku vanemlust käsitlevad teematõstatused, aga kõik teised ka! Oleme üksteisele toeks! Meil on ka selline väike teadliku vanemluse tugigrupp, kus saame neid teemasid laiemalt tõstatada. Kui tunned kutset, siis liitu ja tule arutlema!



Ja naistetiim aastal 2020. Kõik on küpsemad.

©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com