Helen Tulp 02.jpg

GRETE ELUSTIILIPÄEVIK

Ema-naine-inimene, looduse-tervise-loovuse-elurõõmuarmastaja ehk greeeete 

Tere tulemast! See on Grete Sutropi tegemiste ja mõtiskluste kodu. Siin saavad kokku kõik minu teemad: minu Kolm Kleidikest, minu Tervise Juures, minu loodus, minu eneseareng ja rõõm ja minu jooga- ja inspikasaal Elujõusaal ja üldse kõik, mida oma teel avastan ja armastan!

 
 
 
 

Thanks for submitting!

 
  • Grete Sutrop

Karantiinis olemise kunst, emaks olemise kunst ja veel kunsti

Updated: Apr 14

Aah, kuu aega karantiini, kodusõppimist, oma ühistes ja isiklikes rütmides kulgemist ja igast värki. Mul on hea meel, et ma endale mingeid karantiiniaja eesmärke ei seadnud, sest ma poleks neid täitnud. Näiteks ei ole ma endiselt jõudnud sahtlite-kappide sisu sorteerimiseni nagu ma kuulen, et siin ümberringi trendiks on ja mis juba kõigil ammu tehtud. Samamoodi ei tunne ma endiselt puudust koduvälisest seltskonnast, sest siin on peaaegu 24/7 meil üks suur seltskond ja ma olen hea meelega õhtul siin oma teetassiga ja naudin vabadust mitte midagi rääkida. Mis ei tähenda, et ma oma pereväliseid inimesi ei armastaks, eksole. Ikka armastan! Lihtsalt, tavaliselt, kui päev on läbi, siis ma ei jaksa enam rääkida. Ka ei saa ma öelda, et ma oleks saanud igavust tunda. Seda pole tõesti juhtunud, millest mul on natuke isegi kahju. Sest igavus on ju igasuguste ägeduste ja uute tegemiste ja seikluste ema! Ja lisaks sellele ka lõõgastav, mulle tundub.



Aga õnneks on meil seikluseid ikka ka - sest millisel kolmelapselisel perel neid igapäevaselt ette ei tuleks! Ikka mõni peegel kukub puruks või sünnib mõni uus nali või laul või ühine kogemus. Ja loovus ei ole pidanud magama, sest ma arvan, et ma võiks vabalt selle karantiiniaja ja kunsti vahele võrdusmärgi panna. Esiteks tehakse meil siin niikuinii hommikust õhtuni kunsti - karantiin või mitte karantiin - ja nüüd on kodusolemise aega kolm korda rohkem, mis tähendab, et ka igapäevast kunsti on kolm korda rohkem. Korda kolm kleidikest. Või isegi neli, sest mina kaa ju ikka vahepeal oma kleidis teen siin kunsti. Teiseks, nüüd on ju kodus ka kooli kunstitunnid (ja selles osas oleme kõik üdini solidaarsed ja teeme kõik üksteise kunstitunde kaasa) ja kolmandaks liitusime karantiini alguses Jaana loovjoonistamise väljakutsega, mille raames saame iga päev VEEL ühe kunstilise ülesande, mida siin koos kõik rõõmsalt täidame.






Loovjoonistamise ülesanne - tõlgenda olemasolevat kunsti


Ja ei ole me lahtiütelnud ka loodusest. Sest kuidas me saakski ja miks me peaks tahtma! Ehkki aina keerulisem on siin ilusate ilmadega leida sellist punkti, kus üldse kedagi näha poleks. Õnneks käivad nii paljud nüüd looduses, aga kahjuks on isegi varahommikul keegi ikka kuskil jalutamas. Noh, sest ma tahaks nii väga selles täielikus ja õndsas üksinduses marineeruda ja laulda ja mõelda. Sellistel hetkedel unistan muidugi jälle oma metsamajakesest kusagil, kuhu keegi ei näe ega tule ja kus ma võin vabalt kasvõi alasti metsavahele jalutama minna. Ja ikka niimoodi pärjaga ja säravate lahtiste kiharatega, kui siin juba täiuslikult unistada, eksole. Aga seni püüame siin mingeid muid vähemkäidavaid kohti leida.





Täna oli ühel kleidikesel tavapäratult emotsionaalne hommik, millele me kumbki mingit loogilist selgitust leida ei suutnudki. Sellega aga oli kummaline lugu, sest ma ise tundsin läbi terve spektri tundeid ja jõudsin päris kohe peaaegu et vihastamata iseendas selleni, et mind ajab vihale mitte laps, vaid minu enda jõuetus või suutmatus oma last tema emotsionaalsuses, ülekeemises ja selges ängis aidata või toetada. Ja seda kõike sellise teadmise kõrval, et tegelikult ma ei peagi teda ju kuidagi aktiivselt aitama või midagi tegema. Et tegelikult ei ole see tema tunne kuidagi minuga seotud ja see läheb alati üle, ükskõik mida me teeme või ei tee. See on lihtsalt üks lainetus. Ja nii ma märkasin endas sellist huvitavat konflikti - tahaks pahandada, aga pole millegi peale pahane olla. Sest tegelikult ma saan ju aru. Aga minu seesmine äng ei lähe selle teadmise peale nipsust ära. Ja niimoodi ma siin seisin oma köögis, äng sees, lainetav laps taamal läbi lahtiste akende kogu külale vahutavaid emotsioone väljendamas ja valisin olla selles kohal. Ja ma sain aru, et kui ma nüüd siin ise ka selle karjumisega kaasa lähen, ei ole lapsel ega minul sellest erilist abi. Ja ühtlasi sain aru, et see äng ei lahustu lihtsalt niisama. Võtsin seega appi sügava hingamise, vahepeal muutsin selle üheminutihingamiseks, mille jooksul hoidsin vahepeal hinge kinni. Selline hingamine oli päris tõhus. Vähemalt ma tundsin, et ma teen midagi enese toetamiseks, et see äng mind üleni üle ei võtaks. Lõpuks tõmbus see äng vaikselt tagasi, aja jooksul. Täpselt nagu lapse emotsioonidelaine. Ja ma ütlen, et tõmbus tagasi, sest ma usun, et ta tuleb ka mõnel järgmisel korral. Sest see tunne, et ma ei oska aidata, sellega on ilmselt mingi sügavam teema. Ju ta ikka tuleb ja näitab end mulle veel, et ma saaksin ta korralikumalt ette võtta.


Nende nädalate jooksul olen kogenud, et iga selline väike võit iseenda emotsioonide-reaktsioonide üle sellistes olukordades ehitab minu ja lapse omavahelist sidet tugevamaks. Kivikesehaaval. Ma näen, et iga kord, mil ma jätan reageerimata oma lapse paha tuju peale, lasen sellel lainetada ja jään ise selles tormis talle ankruks, läheb laine palju kiiremini mööda. Ja selle kõige juures olen hakanud saama palju rohkem spontaanseid, aga sügavaid ja väga tähendusrikkaid sõnadeta kallistusi. Ja ehkki see ei ole mingi eriline avastus, et kui me jääme konfliktis rahulikuks, on kõik õnnelikumad, siis minu jaoks on see kõik vaatluse ja kogemise selge tulemus. Minu enda aastatepikkuse, üleni läbitunnetatud ja suhteliselt väljakutsuva teekonna tõestatud järeldus. Ja minu jaoks väga-väga väärtuslik. Ja see karantiiniaeg on aidanud oma rohkete praktiliste olukordadega seda veelgi kiiremini ja tõhusamalt tõestada ja kivisse raiduda.


Ma olen viimasel ajal üldse jälle palju sellise teadliku või kohaloleva või tunnetatud vanemluse teema peale mõelnud. Et kui tänulik ma olen, et ma saan olla lapsevanem sellisel infoajastul, mil mul on olnud ja on edasi võimalik leida nii palju toetavat infot ja inimesi, et julgeda teha teistmoodi kui võibolla nõukaajal kombeks oli, julgeda kuulata sisetunnet ja usaldada ema-lapse omavahelist sidet ka siis, kui seda aeg-ajalt sellesama infoühiskonna poolt kahtluse alla seatakse. Ja kui tänulik olen ma jooga ja joogateooriate eest (ja praktikate eest ka muidugi) ja kõikvõimalike muude teooriate ja praktikate eest, mis kõik tegelikult räägivad samast asjast. Et lõpuks tunned ja tead sa ise kõige paremini, mis on sinu jaoks õige. Ja tunnetades sidet ükskõik, kas lapsega või partneriga või ükskõik kellega suhtes, saavad ainult asjaosalised ise kogeda ja väljendada ja katsetada, mis nende suhte puhul toimib ja hea on. Keegi väljastpoolt ei saa seda kunagi lõpuni teada. Ja isegi kui see on selline kliśeelik tõde, siis täpselt nagu iga teise kliśeeliku tõe puhul - ka see on kliśee seni kuni see saab päriselt iseenda kontekstis kogetud ja taibatud.


Minul on läinud aastaid, et mitmeid selliseid kliśeesid päriselt mõista (ja neid saab kindlasti veel olema). Aastaid kogetud isiklikke väljakutseid, eneseületusi, kurbust, ängi ja viha ja apsakaid ja frustratsiooni ja sellest kõigest läbitulemist. Seega kui ma vahel tundun ülemäära positiivne või rõõmus või äkki naiivnegi, siis selle taga on päris palju tööd iseendaga, mille tagajärjel olen ma otsustanud, et ma valin hoolimata kõigest ikkagi elurõõmu ja armastuse ja hinnanguvabaduse. Because I can.



Foto: Helen Tulp


©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com