• Grete Sutrop

Jalutamispäevik. Päev 4. Neiud jalutajad ja kassimõtted.

Eile jalutasime hommikul koos lastega poodi, sest meil oli hirsipudrupäev, aga hirss oli otsas. Meil on nimelt pudrutabel, et milline puder millisel hommikul on, sest muidu me lihtsalt peaksime igal hommikul pudruvalimisvõitluseid. Mitte võistluseid, vaid võitluseid. Ja et neid erinevaid igapäevaseid võitluseid on siin niikuinii koormatäis, siis tänu pudrutabelile on üks vähem. Igatahes läksime me hommikul kõik koos poodi - kes jalutas, kes uisutas. Hommikusöögiooteks sõime jäätist ja võtsime niimoodi sellest suvehommikust viimast. Seda saab ilmselt öelda ka meile eelnenud ja järgnenud ostja kohta, kes hommikusöögiooteks õlut ostsid. Aga me jäime jäätiste juurde. Jalutasime veel saali juurest ka läbi, et kontrollida, kas muru on niidetud ja kas seal saaks õuejoogatunni teha ja siis pöördusime tagasi koju. Et pärishommikusööki teha. Kokku läks meil 4,5 km. Aga päevapeale toimetasin ikkagi 11000 sammu kokku (pean lisama, et siin viimase aja jalutamise peale on ärajalutanud ka üks karantiinikilo!).



Kuna niimoodi neljakesi jalutades ilmselgelt iseenda mõtetega üksi jalutada pole võimalik (ja ka helifail jäi eile seepärast tulemata), sain hoopis rõõmustada selle üle kui kenasti jalutamine inimest avab ja mõtteid jagama julgustab. Kuigi ilmselt oleks olnud sügavamateks vestlusteks natuke rohkem aega (ja pigem ka üksühele aega) vaja läinud, saime päris toreda kassivestluse peetud. NImelt on meil siin juba pikemat aega õhus lemmikloomateema. Meil on koer, kes saab 13 ja kes on sellises hilises pensionieas, seega on kuskilt hakanud hargnema, et milline võiks olla meie järgmine lemmikloom. Ja mina ei tea, kuidas see nii läks, aga nüüd valib juba igaüks vaimusilmas endale eraldi lemmiklooma. Ehk et soolas on kolm lemmiklooma (pisikest). Pluss koer. Ja eile lisandus neile ka kass. Ehkki ma pole päris kindel, et see kass reaalsuseks saab.


Mul on selle lemmikloomateema osas väga kahetised tunded. Mulle ei meeldi, et keegi peab puuris elama. Samas on Seitsmene lummatud oma lemmikloomade entsüklopeediast (mis tal igalpool kaasas on ja mida ta igal võimalusel vaatab ja loeb ja teisi ka vaatama ärgitab, mille tõttu Viiene on juba ahastuses), on terve suve konnade ja tigude ja liblikate eest "hoolitsenud" ja ma näen, kuidas selline oma loomakesega kooskasvamine annaks talle veel paremaid empaatiaõppetunde ja ta saaks oma tohutut loomaarmastust jagada. Aga kas selleks peab keegi puuris elama?


Sellest said alguse minu isiklikud mõtisklused, et kas kassipidamine on pigem tore või mitte. Mul on olnud kasse, aga kui poleks olnud minu lapsepõlvekassi, kes erinevatesse kodunurkadesse pissis (peamiselt siiski jalanõudenurka), siis ma ilmselt ka ei kahtleks nii palju. Ehk et, kui tõenäoline on, et kass hakkab pissima mujale kui oma kasti? Kas see on üldse teema või pigem oli meie kass üksik (selles osas) peavalupõhjustav erand? Või on see ikkagi mingi iseloomuteema, mis on ja jääb alati üheks kassivõtmise riskiks? Me ei hakka siin lähitulevikus veel kassi võtma ja kes teab, kas üldse, aga selle pissiasja tahaks enda jaoks selgeks saada. Keegi kassiekspert? Hea meelega kuulan teie kogemustest. Ja kui on veel mingeid olulisemaid kassivõtmisespetsiifilisi mõttekohti, siis palun jagage neid ka!



©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com