• Grete Sutrop

Jalutamispäevik. Päev 3. Tartuarmastus ja tegutsemisigatsus.

Eile lubas saatus mind Tartusse (mis on üks mu lemmikpaiku maailmas) ja mul oli võimalik seal jalutamispäevikut pidada! Kõigepealt pidin olema asjalik ja kasulik ja jahtima koolialguseks vajaminevaid riideid-jalanõusid, aga siis sain sellega enam-vähem hakkama, haarasin Sädest smuuti ja jõe äärde ma läksin. Jalutasin mööda Emajõe äärt ülesvoolu ja nautisin mõnusat äärelinnavaibi. Ja siis läbi linna Aparaaditehasesse (friikapaus VLND burgeriputkas) ja siis tagasi jõe äärde (vahetusjalanõude soetamise paus Taskus). Ilm oli üle mõistuse soe ja suvine ja lihtsalt nii hea oli. Kokku sain õhtuks 17000 sammu ehk midagi üle 10 km. Ja jalad ei lasknud kuni ööni unustada, et tõesti, sai jalutatud.



Suurema osa ajast lihtsalt nautisin ilma ja Tartuvaibi. Muud ei olnudki vaja. Mõtisklesin ja jõudsin järeldusele, et Tartus on mingi ausus, lihtsus ja selgus. Et ta ongi selline nagu paistab. Ja üllatasin iseend sellega, et päriselt jõge ja jõeäärset elu kihamist vaadeldes isegi põhimõtteliselt leppisin sellega, et see võiks mere asemel töötada. Mingi aja. Noh, kui oleks vaja mõnda aega Tartus elada, näiteks. Siis saaks jõega hakkama.



Teise osa ajast tunnetasin seda sügise asjalikkuse kutset. Võib olla aitas kaasa see kooliksvalmistumise sabin, mis poodides oli (sh minul), võib olla mingi väike küllastumus (selle kõige paremas mõttes) sellest rutiinivabast suvest (ja mingis osas ka kevadest ju, tänu karantiiniajale). Aga ma leidsin end jälle sealtkohast, kus tahaks midagi uut alustada, midagi kamba inimestega koos luua, mingi ühise eesmärgi nimel õhinaga öid-päevi toimetada. The usual. Iga-aastane tunne. Ja ma sain aru, et see on see koht, millest tuleb läbi tulla - tunnetada, kas miski kutsub või hoopis on see selline harjumus, et justkui peaks sügisel midagi uut alustama. Et tegelikult on mul kõik olemas ja mul on saal, kus saab luua, toimetada ja ühiseid eesmärke täita, tegelikult. Mul on lapsed, kellel algab kamaluga uusi asju ja tegelikult on küll kanaleid, kuhu energiat suunata ja kus juba praegu saab igast lahedaid asju teha. Ja mul on hunnikuteviisi ideid, mis ootavad teostamist. Aga üksitegemine on vahel raske. Sest tahaks ju kellegagi, kes on samal lainel selle protsessi käigus tekkinud mõtteid jagada, ideid põrgatada, inspireeruda ja inspireerida. See ongi see põhjus, ilmselt, miks ma mingi aja tagant end selles kohas leian. Et kui liituks mingi tiimiga, siis oleks see kõik kohe olemas! Lisaks, väike finantsiline boonus ei jookseks ka mööda külgi maha.



Niimoodi ma seal jalutasin ja tundsin nagu mingit rahutust või sõrmede sügelemist ja nüüd siin kirjutades jälle suudan näha, miks selline omas tempos kulgemine hea on ja kuidas need minu südameasjad on pikalt oodanud, et just selline aeg tuleks, mil mul on ressurssi, et neid ellu rakendada. Legendaarne pea ja südame ja emotsioonide ja intuitsiooni tants, et kes parasjagu juhtimise üle võtab ja teised ära võrgutab.


Ma usun, et kõik, kes on üksikettevõtjad või sellised omaetteloojad mõistavad neid hetki. Mil on tunne, et nii palju lihtsam oleks minna kuhugi, kus kõik on juba olemas ja saab lihtsalt pusletükina oma kohale hüpata. Ja siis tulevad meelde need teised hetked - näiteks sügisesed loomised soojas kodus teetassi taga, mil mitte keegi ei sega ja mil süda rõõmustab, et on saanud mõne unistuse jälle ellu viia. Ja muud väiksed võidud, mil midagi on iseenda seest sündinud, mida enne olemas ei olnud.


Aitäh, Tartu, oma vaibi ja usutluste eest. Ja päikese ja jõe ja allahindluste eest.

Helimõtisklused leiad siit.



©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com