• Grete Sutrop

Jalutamispäevik. Päev 2. Meremõtted.

Täna jalutasin õhtul Meriväljalt mööda mereäärt peaaegu Pirita jõeni. Siis hüppasin Martini auto peale, Viimsi mõisapargis jälle maha ja jalutasin sealt koju. Kokku tuli jälle üle 10000 sammu ja üle 7 kilomeetri. Mõnus. Jalad ja keha on väga rõõmsad. Ja uued tossud on ka nüüd sissekõnnitud ja end täielikult jalutamissõpradena tõestanud. Aga muidu mõtisklesin täna meriseid mõtteid. Kuidas tegelikult olen ma merd nii iseenesestmõistetavalt võtnud. Ja selles polegi midagi halba, lihtsalt, hakkasin selle peale mõtlema. Et kuidas ma olen merega koos kasvanud ja teda alati mingi aja tagant külastanud. Ja see on kuidagi nii loomulik vajadus, et ma polegi sellele eriti sügavamalt mõelnud.


Võimsad Läti lained.


Igasuguseid olmeasju tuli ka täna üles, aga selliseid huvitavamaid tõdemisi oli see, et me ehk armastame merd eriti just sellepärast, et meri on nii meie moodi. Muutlik. Tsükliline. Lainetav. Vahepeal tormine ja vahepeal rahulik. Vahepeal hall ja vahepeal jahe ja vahepeal sillerdav ja heleroheline. Nii mitmekülgne. Ja see samastumisetunne ehk on lohutav. Et ongi okei selline olla (meri on ju vanem ja targem kui meie ja küllap tema juba teab). Eriti naisena. Sest olen kuulnud, et naised on heitlikumad kui mehed. Aga ega ma ju ei tea, mis inimeste sees päriselt toimub. Igatahes, mina naisena tunnen küll, et ma olen mere moodi. Ja seda kuidagi eriti kohe sel aastal. Sellesse aastasse jäi ka mu esimene talvine meresuplus. Ehk siis uus ja võimas mere kogemise viis. Lisaks palju mere ääres jalutamist nii ööl kui päeval. Meresõite. Minu esimene öö mere ääres tähistaeva ja täiskuu all. Kõige võimsamatesse merelainetesse viskumised jäävad ka sellesse suvesse - Hiiumaal ja Läti rannikul. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem ägedaid ja malbeid merekogemisi meenub.


Mõtisklen, kas järv ajab ka asja ära.


Ja noh, sel suvel on loodus üldse kuidagi eriti külluslikke ja maalilisi elamusi pakkunud. Varsti ei mahu need enam mälupiltidena mu kettale ära. Hea, et meil on fotokad ja instagram, kust neid hallimal sügisesel aal ammutada saab. Siis ilmselt kuluvad ära. Ehkki kogemus näitab, et metsas, rabas ja mere ääres on iga ilmaga hingematvalt kaunis. Aga see suvesoojus lisab ka värve ja nüansse.



©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com