• Grete Sutrop

Jalutamispäevik. Hetkessekadumine ja protsess.

Eile veetsin pika päeva juhendajana uute lastejoogaõpetajate koolitusel, mis andis nii palju tuge ja mängu ja kinnitas tunnet, et selline tundide läbiviimine ja koosmängimine ja kogemine ikka niinii sobivad mulle (peale seda, kui selleks valmistudes olin tundnud terve spektrijagu tundeid, sest nii ammu pole olnud vaja inimeste ees kuidagi esineda ja mõtteid asjalikult koondada). Mul pole raske selle kõigega - nende mängude, spontaansete loomingulisust äratavate harjutuste ja inimestega täiesti ennastunustavalt kaasa minna ja isegi juhendajana saab tegelt end mõnusalt hetke kaotada või hoopis kohal olla nagu laps. Jalutasin natuke lõunapausi ajal ringi (ma pigistan silma kinni ja ütlen, et see 15 minti oli siis #jalutamispäeviku vääriline sooritus) ja siis saingi need tunded ja mõtted kenasti läbiseedida. Noh, mingi osa neist. Vähemalt selle, et see tõesti sobib mulle, see lapselik kaootilisus ja hetke tunnetamine ja sellest viimase võtmine. Noh, vähemalt tundides. Igapäevaelus ikka juhtub, et ei oska ega jõua kogu aeg kohal olla. Mis vist ongi normaalne. Sest siis on jälle paremini aru saada, millal ma kohal olen.



Sellest "Walk with Me" mindfulnessi dokist panin iseenda jaoks päris mitu head mõtet kirja. Üks neist oli see, et me oleme harjunud midagi taga ajama, ootama, midagi on alati õnnest puudu. Ja tavaliselt, kui me selle millegi kätte saame, on meil juba midagi uut vaja taga ajada. Ja selle tagaajamise peale raiskame oma elu. Ma mõtlen, et inimesena on huvitav elada nii, et on mingid eesmärgid ja suunad ja listid, seega ma neid päris ära ei kaotaks, aga nende poole püüdlemise teekonnal oleks mõnusam ikkagi nendes sammudes ka kohal olla. See oleks äkki selline kesktee? Et ma luban endale ka erinevaid püüdluseid, aga ma tuletan endale meelde, et elu on hetkedes ja püüan neid teepealseid hetki sajaga nautida (ka neid väljakutseid, neid läbitulemisi, valusaid kohti). Noh, või kaheksakümnega, kui on selline päev nagu täna. Selline protsessipäev. Selline päev, et ma tahan õhtul minna kuhugi loodusesse, et veits seda kõike maandada. Ja et see on selline käimasolev protsess, siis ma hetkel rohkem ei jagagi. Kui, siis ainult seda, et ma tõesti oskasin juba natuke mõnd valukohta nautida. Ja seda mitte massohhistlikus võtmes, vaid kohalolemist märgates, et jaa, see ongi osa protsessist. Ja see on okei. Ja sellisel kujul ei ole ma vist enne päris osanudki protsessida. Nii et ma olen päriselt ka tänulik, et see praegu võimalik on. Sest ma ei mõtle suures pildis (emotsioonide najal ikka vahel tuleb ette jaa :D) enam ammu "miks mina" või "mulle on liiga tehtud". Järelikult lükkab see mind jälle iseenda ja piiride kehtestamise poole, millega on mul ilmselgelt terve elutäis tegemist. We´ll see!

©2020 by Greeeete. Proudly created with Wix.com