• Grete Sutrop

11/30 Õuemeditatsioon ja teadliku vanemluse buust

Sellisel kevadisel pühapäeval on aed üks suur õnnistus. Ma pole selles mõttes eriline rohenäpp, et mul on igast muid asju ka vaja teha ja ma pigem toimetan hooti, kui tuleb tunne või vajadus või on täpselt paras päev. Aga see vist väga kõikidele taimedele ei sobi. Ilmselt mulle sobiks selline boho-aed (mis mul tegelt ongi alati suvel :D Lihtsalt see võiks olla läbimõeldumalt ja teadlikumalt boho, ma mõtlen, et mu aed kannaks selle välja), kus kõik on hästi lopsakas ja kasvab ise. Aga täna oli mul selline aiatuju ja viskasin igast asju ära ja puhastasin peenrad sügisest. Mulle eriti meeldib, kui ma saan samal ajal midagi kuulata või vahel mõni laps tuleb appi ja lobiseme sundimatult elust enesest. Ja vahel ma lihtsalt ei kuula mitte midagi - siis ma õuemediteerin. Keha ja näpud toimetavad ja mina lihtsalt olen. Täna oli niimoodi vahepeal. Nii hea.



Ja siis ülejäänud aja kuulasin Shefali Tsabary audioraamatut "The Awakened Family". Nii hea on vahepeal seda kõike üle kuulata, meelde tuletada ja uuesti fookusesse tuua. Seda, kuidas ühendus ja side oma lapsega on see, mis on kõige aluseks. Ja seda ei saa saavutada kuskilt kõrgemalt ja jõupositsioonilt suheldes. Nagu kõikides suhetes, eks. Ja kui me lubame lastel olla need, kes nad päriselt on, loome neile turvalise keskkonna, kus on okei eksida, arvamust avaldada ja teistega mitte nõus olla, siis neist saavad teadlikud inimesed, kes ei pea oma pärisolemuse kaitsmiseks endale suurt ego või maske ümber kasvatama (ja seda selles mõttes, et ei pea elama mingi teistele sobiva kuvandina ega looma mustreid, mis aitaksid haigetsaamist vältida, mis kokkuvõttes mitte kedagi ei teeni).


Aga kuna me ise oleme igatpidi haiget saanud, siis esmalt aitavad lapsed meil meie oma mustritega silmitsi seista - meie pole ju väiksest peale harjunud elama nii, et eksimine ja päriselt oma tunde järgi käitumine oleks okei. Ja kui lapsed püüavad seda samamoodi endale välja võidelda (nagu meie kunagi ilmselt teha püüdsime), põrkudes meie mustrite otsa, on meil võimalus sellele kõigele otsa vaadata ja see koht ära tunda, mil saame teistmoodi tegema hakata. Sest päriselt me ju ei taha suhetesse oma lastega õiendamisi, võimuvõitluseid, mittemõistmisi ja allasurumisi. Sest päriselt me teame seda, mida me ise vajame. Nii et lapsevanemaks olemine on üks võimas teraapiavorm, kui me tunneme ära, millised tervekssaamise võimalused selles peidus on.


Ja mainin kohe ära ka, et see kõik ei tähenda, et piire ja värke olema ei peaks - mingites küsimustes on neid väga vaja. Näiteks toitumine, ekraanid, uneaeg, väljaskäimine jms. Aga ka selliste teemade puhul saab piire seada lugupidavalt, kaasavalt ja armastusega, mitte jõupositsioonile rõhudes.


Sellised tarkused. Good luck :D No tegelt rõhub Shefali ka sellele, et see ei tähenda, et me kõik peaks end retsilt süüdi tundma, kui kõik ideaalselt välja ei tule, vaid pigem võiksime lihtsalt anda endale aru, et oleme teekonnal ja et suund on sinna teadlikuma inimeseksolemise ja vanemaksolemise poole. Noh, kui me leiame, et see võiks olla paremate suhete aluseks.


Ja lõpetuseks - 10000 sammust on praegu 100 sammu puudu, suhkrut ei ole ma siinai puutunud ja kirjutanud olen ka iga päev! Ja Shefali on hoidnud mind ka palju mindfulimana, nii et võin tänase kordaläinuks lugeda.

0 comments